KOLLEDŽI SEGATIIM IRONMANIL ⟩ Saarlased soomlaste, eestlaste ja kasahhide järel neljandad

Foto: Kuressaare kolledž

IRONMAN 70.3 võistlus tõi sel aastal kokku maailma parimad triatleedid ja nende seas särasid ka vaprad Kuressaare kolledži töötajad.

Kolmeliikmeline tiim, kuhu kuulusid Olev Tõru, Mihkel Kõrgesaar ja Liina Tabri, saavutas rahvusvahelisel võistlusel hinnatud neljanda koha, jäädes segatiimide (mixed team) arvestuses alla vaid soomlastele, eestlastele ja kasahhidele.

„Viimases joogipunktis võtsin vee asemel Coca-Colat – kus see andis energiat!“ sõnas Liina Tabri pärast finišeerimist.

Kuressaare kolledži töötajad osalesid IRONMAN 70.3 raames nn. teatetriatlonil, kus igat ala tegi erinev inimene:

Ujumine, 1,9 km – Olev Tõru (nüüdseks küll juba majandusteaduskonna töötaja)

Jalgrattasõit, 90 km – Mihkel Kõrgesaar

Jooksmine, 21 km – Liina Tabri

Treening ja ettevalmistus – teooriast praktikasse

2023. aasta oktoobris tegi TalTechi õppeprorektor Hendrik Voll üleskutse osaleda 2024. aasta suvel IRONMAN 70.3 võistluse osana triatlonil või siis teatetriatlonil. Kuressaare kolledži kolm vaprat võtsid väljakutse vastu.

Teekond võistluseni oli pikk ja nõudlik, sisaldades Triatloniakadeemia loenguid ning intensiivseid treeninguid tipptreener Karmen Reinpõllu juhendamisel. Lisaks jagasid oma teadmisi ja kogemusi ala spetsialistid - tutvustasid osalejatele triatloni varustuse valiku nüansse, toitumise ning taastumise põhitõdesid.

Olev Tõru valmistus võistluseks põhjalikult, treenides 2-5 korda nädalas, ujudes iga treening 2-5 km. Lisaks täiendas ta oma treeningrutiini 4,5 km jooksudega. "Kõik oli suurepärane, soovitan kõigile, kellel vähegi nende kolme valdkonnaga elus kokkupuudet olnud," lisas ta rahulolevalt. „Treeningprogramm oli intensiivne, kuid aitas luua hea füüsilise aluse!“

Olev tunnistas, et tema suurim väljakutse oleks kõikide alade läbimine. "Väljakutse on siis, kui teen päris triatloni, st kõik alad. Esmalt on ratta osa kõige keerulisem juba oma reeglite tõttu ja jõuvarude hoidmise oskus jooksuks, ilmselt ka krampide vältimine," tõdes ta.

Olev tõi veel välja, et tema igapäevaelu muutus märkimisväärselt: „Hakkasin õhtuti varem magama minema, vähendasin televiisori vaatamise aega ja olin seetõttu vähem kursis päevakajaliste teemadega.“

"Meeldis kogu ettevõtmine, eesmärgile pühendumine ja see, et suutsin kenasti trennikavast kinni pidada," sõnas Mihkel Kõrgesaar, kes läbis võistlusel 90 km pikkuse rattadistantsi. "Kuna nüüd on hea põhi laotud, oleks patt seda minema visata. Jätkan trennidega ja olen juba rattasõidu kohalt eneseteadlikum - et mis laadi trenne teha, et paremaks saada. Olen terve aasta trenni teinud, mis tähendab umbes 4-5 rattasõitu nädalas ja lisaks umbes 3 jõusaali sessiooni. Kui vaatan täpsemalt treeningpäevikust järgi, siis 1. augustist 2023 kuni 1. augustini 2024 sai kokku: rattasõitu 375 tundi, mis teeb 15 päeva ja 9652 km, jõusaali 112 tundi ehk 4,5 päeva,“ lisas Mihkel.

Liina sõnul oli ettevalmistus intensiivne, eriti pere ja laste kõrvalt, kuid see kõik tasus end ära. Seoses vigastusega oli treenimine algul veidi takistatud, aga vaadates tagasi treeningutele eelmise aasta novembrist kuni võistluseni, sai jooksukilomeetreid kokku ca 1340 km, rattasõite 809 km, 153 tundi jõuharjutusi ning oma jagu ka ujumiskilomeetreid.

Lisaks käis Liina aktiivselt Kaur Kivistiku jooksutrennides ja osales nais- ja segarühma tantsutrennides. Liina hindas väga treeneri suhtumist ja abivalmidust: „Karmen Reinpõld oli 100% pühendunud ja alati valmis kaasa mõtlema ja vajalikke nõuandeid jagama,“ kiitis Liina.

Võistluspäev – sihikindlus ja strateegia

Esimene ala – ujumine! Olev Tõru, läbinud 1,9 km ujumisdistantsi, jagas oma muljeid ja kogemusi pärast võistlust: "Oleksin valmis iga hommikut sellise ujumisega alustama füüsilise koormuse poolest," rääkis ta. "Praegu pigem reflekteerin kõiki neid positiivseid muljeid ja emotsioone, mis selle protsessi käigus kogusin. Kahetsen, et ei suutnud maksimumi anda kalipsoga ujumise vähese kogemuse tõttu – arvan, et 1-2 minutit oleks saanud veel välja pigistada."

Küsimusele, kuidas ta võistlusega rahule jäi, vastas Olev entusiastlikult: "Super! Soovitan kõigile, tiimis peaks igaüks sellega hakkama saama."

Mihkel Kõrgesaar jätkas rattasõiduga, olles pidevalt teadlik oma eesmärgist. "Mängureeglid olid paigas: sõita distants ajaga 2:31. Paraku jäi ajaks 2:41, mis tähendab, et oleks saanud paremini. See natuke jäi kripeldama," tunnistas ta ausalt. "Aga see tähendab ka, et tuleb järgmine aasta uuesti proovida!"

Liina Tabri ülesandeks oli jooksmine. "Jooksu vältel oli tunne üsna hea, kuigi joosta tuli lauspäikeses ja ligi 30-kraadises kuumuses," rääkis ta pärast võistlust. "Suutsin joosta eesmärgiks seatud tempoga 4:30 esimese ringi, teisel ringil tempo veidi kukkus, aga õnneks oli rajal piisavalt turgutuspunkte ja väga hästi mõjus kaasaelajate positiivsus ja hüüded – jaksasin väga paljudest rajal mööduda." Kuidas ta pärast pingutust taastub? "Kohe pärast võistlust saab end turgutada nn turgutusalal - käia saunas, juua mineraalvett ning koju jõudes plaanin vähemalt 15 minutiks jalad seinale visata“.

"Õnneks ei olnud jooksjatele kehtestatud palju reegleid, mida oleks rajal võinud rikkuda," märkis ta. "Esialgu tuli siiski hoogu tagasi hoida, et jaksata ülejäänud distants nautides, mitte kannatades, läbida. Arvestades distantsi pikkust, oli kõige olulisem keskenduda selle läbimisele ning protsessi nautimisele."

Meie tiimilt oli igati positiivne kogemus. "Super tiimitöö, mul on olnud väga innustavad ja toetavad tiimikaaslased," kiitis Olev. "Kui oleksime teadnud, et nii kõrgele pürime, oleksime võib-olla strateegiaid ka kasutanud." „Igaüks üritas seekord anda endast lihtsalt maksimumi“, lisas Liina. „Tiimitöö toimis meil suurepäraselt – 4. koht räägib ju enda eest!“ Liina soovitus tiimidele järgmiseks aastaks: tuleb lihtsalt kuskilt peale hakata ja vaikselt edasi minna, et teada saada, kui võimas võistlus see on!

Väljakutsed ja motivatsioon – mis edasi?

Olevit inspireeris distantsi läbima teadmine, et see on kõigest 1,9 km. „Võistlus vastas minu ootustele,“ sõnas Olev. „Soovitan seda kogemust kõigile, kellel on olnud vähemalt minimaalne kokkupuude nimetatud kolme valdkonnaga. Järgmisel aastal kavatsen kindlasti jätkata.“

Liina tunnistas, et suurimaks väljakutseks oli ilmastik ja ajaplaneerimine. "Minu treeningkavas olid ka 3-tunnised rattatrennid, mis olid mulle päris suureks väljakutseks. Pere ja laste kõrvalt on üsna keeruline leida aega sellisteks treeninguteks," selgitas ta. "Ka ilm on alati ettearvamatu," märkis Liina. „Tänavune talv ei soosinud jooksjaid – kas olid teed jäised või siis vastupidi nii märjad-lumised, et ei saanudki kuskil joosta“. "Üks asi on treenida palavuses, aga hoopis teine asi on võistelda." Lisaks vaevas Liinat ka jalavigastus, mis takistas tal ligikaudu kuue kuu jooksul nii treenimist kui ka võistlemist. Teda, inspireeris aga eelkõige tunne, mis valdab pärast võistluse läbimist – soov ennast ületada ja võimete piire testida.

Mihkel lisas, et tema pidi und kõvasti manageerima: „Kui hommikul kell 6 tahad jõusaali minna, siis peab ka õhtul vastaval ajal magama minema, et oma 7-8 tundi und kätte saada."

Mihkli sõnul ei olnud distants iseenesest pikk. „Raske on just õige tempo valimine sõltuvalt välistest teguritest (tuul, temperatuur) ja sisetundest.“ sõnab ta. Mihkel soovib järgneva aasta jooksul sellele rohkem keskenduda ja seda harjutada. Sellest tuleneb ka inspiratsioon - see võistlus ei olnud tema jaoks mingi lõppeesmärk, vaid pigem võimalus näha enda arengut süstemaatilise töö tulemusena.

Mihkel: „Võistlus jäi koormuselt tugevama treeningu vahemikku, mis tähendab, et tegelikult oleks võinud veel enam pingutada!“ Ta selgitab veel, et kuna ta on pigem vähe võistelnud, siis on tal probleemiks oma võimete täielikult rakendamine, kartes, et ei suuda ülesandeid lõpuni viia. „See probleem on olnud aktuaalne ka varasemates võistlustes, kus sarnased hirmud on mind takistanud.“

Erilised hetked võistluses

Võistluse ettevalmistused ja intensiivsed treeningud kandsid vilja, andes tiimile enesekindluse ja võimekuse võistlusrajal edu saavutada. "Kui ei osale, siis ei saa iialgi teada, kui võimas see võistlus on," julgustas Liina neid, kes kaaluvad järgmisel aastal osalemist. „Kõige meeldejäävam hetk oli maruline finiš ja ülipositiivne fännklubi, kelle ergutamine tõi alati naeratuse näole!“

Olevi sõnul oli võistluse üks erilisemaid hetki, kui tekkis võimalus saavutada mixed teamide kategoorias kolmas koht. „See hetk oli tõeliselt ärev,“ meenutas Olev muiates.

Mihkel märkis: „Kõige meeldejäävam hetk oli seotud olukorraga, kus Kaarli (kolledži töötaja) 3D-prinditud aerobari (eraldistardilenks) üks kinnitustest lagunes, mistõttu sain kasutada ainult ühte kinnitust. Iga kord, kui möödusin mõnest fäänsist (uhkest - toim.) rattast, vaatasin kadedusega kui mugavalt nad oma ratta peal istuvad. “

Eesmärkide täitmine ja edasine areng

Kuressaare kolledži trio saavutas oma eesmärgi ja tõestas, et ei ole midagi võimatut. Nad plaanivad jätkata treeningutega ja tulla tagasi veelgi tugevamana. "Järgmine aasta kindlasti uuesti, ja just tiimina!" kinnitasid nad ühiselt. Saarlaste vaim ja sihikindlus näitasid taas, et rahvusvahelises konkurentsis võib ka väikese tiimi suur süda suuri tegusid teha.

Kuressaare kolledži töötajate saavutus IRONMANIL on innustav näide sellest, kuidas sihikindlus, meeskonnatöö ja pühendumus võivad viia suurte saavutusteni. Nii saavutatigi segatiimide arvestuses neljas koht!

Kuressaare kolledži teatetiim näitab, et väljakutseid ei tasu peljata. Hendrik Volli üleskutsele vastamine oli nende jaoks võimalus end proovile panna ja ületada piire nii füüsiliselt kui vaimselt. Jääme huviga ootama, milliseid tulemusi nad tulevikus saavutavad.