:format(webp)/nginx/o/2022/02/25/14390436t1h038c.jpg)
Sügisöös vetevoogudesse kadunud parvlaev Estonia jättis endast meie teadvusesse kustumatu jälje. Küllap on suuremal osal eestlastest, kel vanust rohkem kui 30 aastat, selle sündmusega seotud omad mälestused. Ja vaevalt kellelgi positiivsed, sest katastroofist pääsesid eluga vähesed.
Ilmselt ei saa me kunagi teada kogu tõde juhtunu kohta. Ja mida aeg edasi, seda vähem me sellele kurvale sündmusele mõtleme. Olgu katastroofi põhjus aga kui tahes müstiline või argine, igast õnnetusest tuleb õppida.
Tänaseks on oluliselt muudetud Läänemerel seilavate parvlaevade konstruktsiooni, samuti on täiendatud ja parendatud turvavarustust. See on tuleviku hind, mida pidid 30 aasta eest maksma sajad eestlased ja veel enamad rootslased.
Samas ei ole seni veel ehitatud uppumatut laeva. Samuti ei ole me kaitstud inimliku eksituse eest. Seega ärgem küll muretsegem merel olles liialt, kuid olgem valvsad. Õnnetus ei hüüa tulles ja uppuja päästmine on uppuja enda asi.
Langetagem täna ja ka edaspidi merekaldal seistes või laevaga Rootsi reisides hetkeks pea, et meenutada kõiki neid, kes jäänud igaveseks merele. Oleme ju saarlastena mererahvas.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)