:format(webp)/nginx/o/2024/06/17/16158702t1hff19.jpg)
Eesti on Euroopas mahepõllumaa osakaalult teine riik, kohe tugeva mahetraditsiooniga Austria järel ning eespool sellistest ökohiidudest nagu Saksamaa, Taani ja Rootsi. Selle ilusa numbri taga on aga mure sektori tuleviku pärast, mida Eesti jagab teiste Euroopa riikidega.
Puhas toit ja hoitud loodus on eurooplaste jaoks tähtsad ning see on põhjuseks, miks Euroopa liit toetab mahepõllumajandust miljardite eurodega. Aastatel 2014-2022 oli see number 12 miljardit ning 2023-2027 veel enam, 15 miljardit. Põllumajandus on suure keskkonnamõjuga tegevus ning selle vähendamine tähendab märkimisväärseid kulusid – on igati õiglane, et aitame põllumeestel seda koormat kanda. Kuid samatähtis on, et Euroopa toetus läheks just sinna, kus seda kõige enam vaja ning kus see ka reaalset tulemust toob.
Täna on kogu Euroopa poliitika keskendunud mahedalt haritava ala suurendamisele. Toetust makstakse pindala eest ning ainuke Euroopa tasandi eesmärk on, et 2030. aastaks oleks 25% liidu põllumaast mahe. Euroopa kontrollikojas seda poliitikat analüüsides sai õige pea selgeks, et säärane ühekülgne lähenemine on lühinägelik. Kui me ei taha, et mahepõllundus sõltuks ainult ELi toetustest, tuleb tagant utsitada nii toomist kui tarbimist, mitte lihtsalt Euroopa raha abiga hektareid paisutada.
/nginx/o/2022/11/08/14948581t1hf608.jpg)