Kes minevikku ei mäleta... Nojah – kulunud fraas, aga ajalugu kulubki iga päevaga rohkem, mida rohkem eemaldume vaadeldavast sündmusest. Tahaks väga loota, et Eesti kodanikud ja iseäranis need, kes parajasti jauravad valimisõiguse jagamise üle, mäletavad, et lisaks laulva revolutsiooni jõule oli Eesti iseseisvuse taastamise nurgakiviks riigi kontinuiteedi jätkumine. Ja järjepidevuse jätkajad ei saa olla keegi muu kui riigi kodanikud, mitte välismaalased ega sotsialismiaegsed sisserändajad. Just siin peaks olema arutelu tuum, mitte passi värvis pole asi.
Kuigi August Rei paguluses olles ja saanud Otto Tiefi valitsuse vanima ministrina presidendi kohusetäitjaks, suutis tekitada olukorra (loodan, et tahtmatult) kontinuiteedi katkemiseks, moodustamata kaheksa aasta jooksul (kuue kuu asemel) valitsust eksiilis, saime siiski riikliku järjepidevuse rõhutamisega paljud asjad kergemini aetud. Ja kui peaminister presidendi ülesandeis eksiilis Heinrich Mark pani oma volitused 1992. aastal Ülo Nugise lauale, siis sel võib olla pigem sümbolväärtus (oli ju Eesti riik seisnud ise juba aasta), kuid sümbolid tähistavadki põhiväärtusi.