SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ "Eesti NSV?!" Mis meelel, see keelel

Mind ajas teismelisena hullupööra närvi, kui keegi täiskasvanud väliselt arukas inimene jutu sees ütles "Kingissepa" Kuressaare asemel pärast seda, kui kodulinna okupatsiooniaegne nimi ära muudeti. Mõtlesin toona umbes nii: "Mida põrgut, ajupestud vanameelne!" Teisisõnu tõestas see mulle ilmekalt ära homo sovieticuse kontseptsiooni, kes oli harjunud käituma nii, nagu õpetas suur Lenin, ja kelle sammudele kommunistlik partei suuna andis.

Elukogemus paneb inimese asju pisut teisiti vaatama. Mitte et tormi- ja tungiea käsitlus olnuks põhimõtteliselt vale, ent on siiski ühekülgne. Noorena on muutustega harjumine lihtne, vanemana järjest keerulisem. Aastakümneid kandis meie väikelinn saarel (küllap paljud mäletavad selle pealkirjaga dokumentaalfilmi 1981. aastast, mida ETV sageli näitas) avalikus teadvuses Kingissepa nime ning selle kasutamine oli küllalt sügavalt kinnistunud.

Vastumeelsus muutuste ees

Nii et linna nime segiajamine ei pruukinud tingimata olla poliitiline avaldus. Ent eeter oli eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus poliitikast paks ning teismeline, kes ahmis agaralt muutuste tuuli, pidas iga taolist eksitust sihilikuks, ehkki see võis olla ka lapsus linguae.

Samas peegeldus selles hirm võimu ja vastumeelsus muutuste ees. Teinegi kord naeruvääristati inimesi, kes taastärkava vabariigi ühiskondlik-poliitilises elus aktiivselt kaasa rääkida tahtsid. Oli neid, kes siiralt uskusid, et Eesti Vabariik, mis kord oli, ei saa tagasi tulla, sest "venelased ei lase" (Vene väed olid sees!), sest Lääs ei tunnusta meid kunagi, sest tegelikult ei saa väike riik iseseisvana hakkama. Paljudel selliseid seisukohti kandnud inimestel oli ka Nõukogude vabariigis majanduslik ja/või poliitiline võim, positsioon, mida mõistagi ei tahetud kaotada.

Täna on eeltoodu mu arvates taas päevakajaline. Venemaa täiemõõduline sõda Ukraina vastu, mille algusest möödus sel nädalal 1000 päeva, on asetanud Eesti riigi reaalsusesse, kus räägime jälle iseolemisest ja enesemääramisest. Vabadusest. Meil on käsil oludega kohanemine nii majanduses kui ka poliitikas. Ja ses kontekstis pole kuigi üllatav, et taas kerkivad esile tahtlikud ja tahtmatud sõnaseadmised.

Mis meelel, see keelel?

Kurikuulus Narva poliitik Mihhail Stalnuhhin, kes kaks aastat tagasi Eesti riigi ja valitsuse suhtes sobimatu kõnepruugi tõttu Keskerakonnast välja heideti, nimetas Eesti riiki “Eesti NSV-ks", ja seda mitte iroonia või sarkasmina. Juhtus see piirilinna uue võimuliidu pressikonverentsil. Teine osapool, Katri Raik, on saanud selle liidu eest tuld ja tõrva nii avalikus eetris kui ka oma koduerakonnalt, sotsidelt.

ERR-i Narva korrespondent Jüri Nikolajev, kellega Äripäeva raadios sel nädalal vestlesin, arvas, et pigem tuli "SSR" harjumusest. Vaatleja Pavel Ivanov aga arvas "Aktuaalses kaameras", et tegemist oli avalikkuse tahtliku trollimisega.

Mine võta kinni. Kuid mis meelel, see keelel, nagu ütles vanarahvas. 2025. aasta kohalikud valimised on tulekul, kasu võib Narva tanki äraviimist sigaduseks nimetanud mees vanemaealises elanikkonnas sellest tähelepanust küllaga lõigata. Iseäranis põhiseaduse kiirkorras muutmise kontekstis, mille keskne eesmärk on jätta agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikud valimisõigusest ilma (vaidlus käib nn halli passi omanike üle). Samasse kategooriasse lähevad Helmete partei verbaalsed mängud riigikogus, kus retoorikas 30 aastaga vabas Eestis tehtu täielikult kahtluse alla seatakse. Kel tugevam närvikava, soovitan lugeda stenogramme.

Kordan ka oma sagedast mõtet: praegune aeg nõuab, et oleksime info suhtes eriti hoolsad.