/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
/nginx/o/2022/06/13/14623836t1hee56.jpg)
Kantar Emoril valmis mahukas uuring laste internetikasutuse ja internetis leviva seksuaalse väärkohtlemise ohtude kohta. Uuringu põhiautorite hulka kuuluvad saarlased Kristiina Saks ja Merje Klopets.
Seksuaalse sisu ja ohtudega puutub netis kokku juba 3.–4. klassi laps
Laste internetikasutuse ja fookusteemana sealse laste seksuaalse väärkohtlemise uurimise initsiatiiv tuli politsei- ja piirivalveametilt, kes korraldas uuringu läbiviimiseks hanke.
"Vajadus sellise uuringu järele tõukus elust enesest – internetis leviv seksuaalne väärkohtlemine on murettekitavas kasvutrendis nii Eestis kui ka mujal läänemaailmas," ütles Kantar Emori juhtivekspert Kristiina Saks.
Tema sõnul andis sellele muret tekitavale suundumusele eriti hoogu juurde koroonapandeemiaaeg, mil inimesed sulgusid rohkem internetti.
"Internet on väärkohtlejatele väga mugav koht, kust leida anonüümselt kontakte, sest lapsed on internetis suhtlemisaltid ning pigem naiivsed ja usaldavad – eriti nooremad lapsed," lausus Saks.
Kantar Emori juhtiveksperdi Merje Klopetsi hinnangul oli laste netikasutamise teemat uurida väga põnev.
Hiilivad piirangutest mööda
"Tänased lapsed on varasest east peale olnud nutimaailmast ümbritsetud ja nagu teame, on veebisisu lõputu kogu oma kasulikkuses, aga ka tumedas pooles," tõdes Klopets. "Olles ise teismelise ema ning enda meelest igati vastutustundlik lapsevanem, sain uuringu käigus aru, kui vähe ma siiski tean osa internetikeskkondade, näiteks Omegle, OmeTV, aga ka Telegrami kohta, kus lapsed ja noored liiguvad ning suhtlevad."
Klopetsi sõnul oli hea meeldetuletus, et lapsevanemana on väga oluline neil teemadel lastega vestelda ja tunda sõbralikult huvi ning miks mitte lasta endale neid keskkondi ka näidata.
"Sel hetkel, kui last on veebis näiteks seksuaalselt väärkoheldud, on ennetustööks juba hilja," ütles Klopets.
Uuringu jaoks küsitleti ka lapsi endid. Merje Klopetsi sõnul üllatas teda nendes intervjuudes kõige rohkem ehk see, kui nutikad on lapsed mööda hiilima internetikasutuse piirangutest, mis vanemad neile seadnud on.
"Samuti üllatas see, kui rahulikult ja tavapäraselt räägiti erinevatest juhtumitest – näiteks alastipiltide ehk nude’de küsimisest, mõnes keskkonnas kahtlase täiskasvanuga kokkupuutumisest, mis olid juhtunud kas enda või mõne sõbraga ja mis oleksid võinud eskaleeruda hullemaks," rääkis Klopets.
Tema sõnul oli see 11–13-aastaste intervjueeritute jaoks otsekui tavapärane osa internetikasutusest.
Kristiina Saksa sõnul on lapsed juba keskmiselt 3.– 4. klassiks kokku puutunud seksuaalse sisu või ohtudega internetis: näiteks käinud pornograafia veebikülgedel või on vanem koolikaaslane või täiskasvanu küsinud neilt alastipilte.
Teavad ohte, aga teevad ikka
"Uuringust nägime, et lapsed on ohtudega tegelikult väga hästi kursis," lisas Saks. "Nad teavad, et internetis on häkkerid, perverdid ja pedofiilid – kui tsiteerida lapsi endid." Probleem on aga selles, et kuigi lapsed teavad, mida nad ei tohiks internetis teha, teevad nad seda ikkagi.
"Kui me räägime seksuaalsest väärkohtlemisest internetis, siis enamasti kiputakse mõtlema vanemast mehest, kes noori tüdrukuid ahistab," ütles Saks. "Aga seksuaalsel väärkohtlemisel internetis ei ole nägu. Ohvriks võib samamoodi sattuda internetis mänge mängiv poiss või väärkohtleja olla lapse eakaaslane."
"Minu jaoks on uuringu kõige olulisem sõnum see, et täiskasvanutena peame lastele andma kompassi veebis tegutsemiseks ja seda kohe sel hetkel, kui laps saab enda kasutusse esimese internetti ühendatud seadme," lausus Merje Klopets.