/nginx/o/2022/09/29/14864512t1h56d3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/18/16551523t1haebd.jpg)
Mõni nädal tagasi, 5. detsembril sai 10-aastaseks imeväike ellujääja Oskar, kes sündis siia ilma vaid 660-grammisena, on üle elanud 13 operatsiooni ega andnud alla ka raske viirusega võideldes.
Kaheksa aastat tagasi, mil Oskar tähistas oma teist sünnipäeva, rääkis Oskari ema Kertu Ruttu lehele südantlõhestava loo Oskari ootamatult varasest ilmaletulekust kaks kuud enne tähtaega.
Teiseks eluaastaks oli Oskar läbinud juba mitmeid operatsioone. Neist esimene, südameoperatsioon, tehti poisile juba tema kuuendal elupäeval, mis langetas tema kaalu 575 grammini. Tillukest südant opereeriti mikroskoobi ja pintsettidega. Veidi aega hiljem läbis Oskar enneaegsusest tingitud songa operatsiooni.
/nginx/o/2024/12/18/16551524t1hf3d0.jpg)
Aastaselt haigestus Oskar aga esmapilgul täiesti tavalisse köhasse ja nohusse, kuid kaks päeva hiljem oli ta juba Kuressaare haiglas lisahapniku all, tema seisund aina halvenes. "Ta oli lõpuks täiesti sült ja ei saanud ümbritsevast enam midagi aru," meenutab Oskari ema Kertu.
Kuuendal haiguspäeval sõidutati Oskar kopteriga Tallinna lastehaigla intensiivraviosakonda. Oskari ema sõitis Kuressaarest Tallinna autoga. "Teel olles helistati mulle intensiivist, kust teatati, et laps on kohal, diagnoos on RS-viirus ning et ravi on peal, kuid kuna seisund on kehv, siis lootust, et ta minu kohale jõudes veel elus on, nad anda ei saa," meenutab Kertu, tundes siiani sellele mõeldes külmavärinaid.
"See tunne, mis valdas mind sellel hetkel, kui öeldi, et last võib-olla pole enam, kui sinna jõuan, oli kohutav."
/nginx/o/2024/12/18/16551525t1h197c.jpg)
Paar tundi hiljem Tallinna jõudes sai Kertu loa Oskarit intensiivis külastada, kuid ööseks jäi poiss siiski haiglasse üksinda. "Järgmisel päeval oli seisund õnneks parem ja saime koos teise osakonda," jätkab Kertu.
Haiglas tuli väiksel võitlejal olla poolteist nädalat ning siis mindi juba koju järelravile. Tänaseks on Oskarist kasvanud pealtnäha tavaline kolmanda klassi poiss, kes esimestel eluaastatel läbielatut ise suuresti ei mäletagi.
Kolju lõigati lahti ja paigaldati metallvardad
Keerdkäike on Oskari elus olnud aga veel. "Kõige hullem oli koljuoperatsioon, mis tehti Oskarile viieaastaselt," räägib Kertu järjekordset võitlust meenutades. Seda mäletab ka Oskar.
Et poiss koljuoperatsiooni vajab, selgus puhtjuhuslikult. "Olime Oskariga dr Käsu vastuvõtul, kui muu hulgas tulid jutuks ka tema peavalud ja öised hüsteeriahood," meenutab Kertu. Dr Ülle Käsk, olles äsja käinud konverentsil, kus räägiti ka kolju kasvamisega seotud probleemidest, vaatas Oskari pead ja lasi teha röntgeni.
Selgus, et poisi koljus on rõhk väga kõrge ning ajuvedelik on uuristanud kolju sisse juba augud. "Dr Käsk tegi meile saatekirja ja peagi olimegi opil."
/nginx/o/2024/12/18/16551526t1h81af.png)
Ema jaoks oli see pärast mitut rahulikumat aastat järjekordne raske löök. "Song või silmalaseri opp olid selle kõrval lihtsad, aga näha, et lapse pea on lahti lõigatud, on jube," tunnistab Kertu.
Põhjus, miks Oskari kolju tuli lahti lõigata, oli kraniotsünostoos ehk koljuluu õmbluse enneaegne luustumine, mis põhjustab kolju ebanormaalset kuju või selle aeglasemat arengut. Kertule selgitasid arstid toona, et kuna enneaegseid beebisid keeratakse intensiivravi osakonnas vähe, on sage, et laste koljud deformeeruvad.
Koljuoperatsioon oli Oskari 13. ja praeguse ajani viimane operatsioon. Pärast operatsiooni pidi toona vaid viieaastane Oskar olema kolm päeva üksinda intensiivravi osakonnas, kuna parajasti möllas koroonaviirus. Koju tuli Oskar, neli metallvarrast peas, mida emal veel mõnda aega iga päev keerata tuli.
"Üldiselt on meil hästi läinud, vaadates, kui palju raskem on enamikel teistel enneaegsetel," jääb Oskari ema Kertu kõigile katsumustele tagasi vaadates siiski positiivseks.
/nginx/o/2024/12/18/16551535t1h81b1.jpg)
"Eks ikka tulevad siiamaani külmavärinad, kui kuulen, et ta on pea ära löönud, aga siis jälle sisendan endale, et kolju on ilusti kokku kasvanud ja tugev," tunnistab Kertu. Siiski käiakse iga kolme aasta tagant koljukontrollis.
"On ka neid, kellel kolju pärast operatsiooni enam kokku ei kasva," on Kertu uurinud.
Pealtnäha tavaline poiss, eriliste huvidega
Lisaks koljule on Oskaril korrigeeritud ka lõualuid. Seda ilma kirurgilise sekkumiseta, spetsiaalse maskiga. Pärast kõiki neid operatsioone on Oskar jätkuvalt arstide jälgimise all, kuid ühtki tervisemuret poiss ei kurda. Tallinnas käib Oskar koos emaga ka Vaimse Tervise Keskuses.
Seda, et ta on ellujääja, teab Oskar ka ise. "Ma olen vist ainuke meie koolist, kes nii vara on sündinud?" märgib Oskar, emale küsivalt otsa vaadates. "Kindel ma ei ole, aga võimalik," vastab Kertu.
Kui sageli on sügavalt enneaegsetel lastel ka väliseid ilminguid, sh arenguraskusi või füsioloogilisi häireid, siis Oskar on täiesti tavaline poiss. Ema sõnul on ainus asi, mida Oskar kiivalt juuksepahmaka alla peita püüab, tema peas olev arm.
"Eks talle on mõned korrad koolis midagi öeldud, siis ta ikka tunneb end teistsugusena – teised lapsed ei oska tihti arvestada sellega, et talle võib sellele tähelepanu juhtimine haiget teha," tõdeb Kertu.
Eriline on Oskar ka oma hobide poolest. Juba päris väiksest peale huvitavad poissi nii laevad kui ka kirikud.
"Kui ta oli nelja-aastane, pidin talle unejutuks Estonia hukust lugema," toob Kertu näite poisi kummalistest soovidest. Lisaks käiakse tihti koos perega erinevaid Eestimaa kirikuid vaatamas. Ka oma kodukandi Valjala kirikut külastab poiss tihti.
"Vahepeal on ta pärast kooli jälle kadunud, siis tuleb ja teatab, et käis kiriku juurest läbi," muigab Kertu. Valjala kirikust ja selle ajaloost on Oskar teinud ka oma TikToki kontol videoid, lugedes teksti peale puhtas inglise keeles.
"Kirikud on põnevad, sest nad on hästi vanad – meil siin näiteks Valjala kirik on Eesti vanim," ütleb Oskar. Poiss teab veel rääkida, et suurim kirik Saaremaal on Pöidel, kus on uhke ühevõlviline pühakoda.
Oskar on väga palju ka kirikutes sees käinud ja roninud nende tornidesse. "Kihelkonna ja Püha kirikusse pole ainult kunagi sisse saanud," tõdeb Oskar kerge ohkega.
Ka kolm aastat tagasi Oskarile korraldatud "Minu unistuste päeva" raames oli poisi üks unistus minna kiriku torni – sedakorda Tallinnas, uhke Niguliste kiriku omasse. Lisaks jälgib Oskar pidevalt kirikutega toimuvat nii kohal käies, ajakirjanduse kui ka interneti vahendusel.
"Oskari vanaema elab Kaarma kandis ning viimati, kui seal külas olime, pidime ka kiriku juurest läbi minema, et vaadata, kas tornikiiver on juba peale tagasi pandud," räägib Kertu.
Oskari teine põhihobi laevad on viinud teda korduvalt ka laevadega sõitma ning Tallinnas arstil käies külastatakse sageli perega nii Lennusadamat kui ka hobikaupade poodi, et osta koju kaasa kokkupandavaid laevamudeleid. Oskari unistus on suureks saades ise laevakaptenina Läänemerel seilata.
Pisiõde veel sülle võtta ei julge
Sel aastal sai Oskar endale ka väikese poolõe Nete, keda ta väga ootas ja armastab, kuid sülle võtta siiski ei julge. "Eks talle on kogu aeg räägitud, kui pisike ja õrn ta ise oli," märgib Kertu, julgustades Oskarit ikka ja jälle, et karta vaja pole, sest viiekuune väikeõde kaalub juba praegu sama palju kui Oskar ise aastaselt.
/nginx/o/2024/12/18/16551532t1hcfb6.jpg)
Saada pärast Oskariga läbielatud kadalippu veel teine laps oli noore ema jaoks suur samm. "Pea kümme aastat võttis aega," tõdeb Kertu.
Suureks toeks oli Kertule teise raseduse ajal ka raseduskriisi nõustaja Maret Voites. "Arvasin tegelikult, et olen vähem katki Oskari sünnist, aga ta oskas mind korralikult lahti muukida – läksin algul jutuga, et minuga on kõik hästi, ometi viie minuti pärast pillisin," meenutab Kertu. "Hea, et Saaremaal on selliseid spetsialiste."
Kogu oma teise lapse ootuse aja oli Kertu ka Tallinna arstide jälgimise all. Põhjuseks temal endal pärast Oskari sündi avastatud antifosfolipiidsündroom, mis Oskari enneaegse sünni põhjustas. "Oskaril tekkis platsenta vereringes tromb, mille tagajärjel platsenta irdus, tekkis verejooks ja enneaegne sünnitus," selgitab Kertu.
/nginx/o/2024/12/18/16551546t1hc4dc.jpg)
Teise rasedusega oli see oht tänu verdvedeldavatele ravimitele oluliselt väiksem, ent mitte võimatu. Siiski sündis väike Nete õigel ajal. Seda küll kindluse mõttes planeeritult Tallinnas, sest võimaliku verejooksu tekkimisel on seal paremad võimalused, sh verepank.
"Tallinna arstide hoole all tundsin end kindlamini. Kuressaares on ka head arstid, aga neid tuleb aeg-ajalt Tallinnast torkida," ütleb Kertu nii oma kogemuse kui ka kuuldu põhjal.