Läbipaistva naha all peksles tilluke süda

ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD: Kaheaastaseks saanud Oskar poseerib koos ahvikesega, kes on sama suur, kui oli poiss sündides. EGON LIGI Foto: Saarte Hääl

5. detsembril möödus kaks aastat päevast, mil üks last südame all kandev noor naine sai kätte lapsevankri, valmistudes vaikselt veebruari lõpus sündiva poja tulekuks. Kui ta õndsas meeleolus toas uut käru katsetas, lipsas mõtetest läbi tõdemus “Vanker olemas, nüüd ainult poiss veel puudu!”. Samaks õhtuks oli käes ka poiss, kaaluks vaid 660 grammi.

“Mu rasedus kulges täiesti normaalselt, ei olnud oksendamist ega hullemat iiveldamist,” alustab Kertu Ruttu. Poisil, kelle tähtajaks oli esialgu määratud 19. veebruar, avastati 15. nädala rutiinse kontrolli käigus kasvupeetus. Selle tõttu nihutati sünnikuupäeva veel edasi märtsikuusse.

“Tallinna arst ütles, et tuleb olla rahulik ning ämmaemandale lisaks peaks arst mul rohkem silma peal hoidma. Poiss ei olnud nii palju väiksem, et oleks pidanud asja suureks puhuma, võtsingi pigem rahulikult,” räägib ema.

Mingit ohtu ta sel ajal tajuda ei osanud. “Sain 5. detsembril oma lapse vankri kätte ja lappisin seda kenasti kokku, tiirutasin uhkelt mööda tuba ja mõtlesin, et noh, nüüd veel poiss puudu,” meenutab Kertu.

“Istusin diivanil ja vaatasin rahulikult telekat, kui tundsin, et ninast voolab verd. Mu vererõhul oli ka eelnevalt silma peal hoitud, seega mõtlesin, et küllap mingist vererõhumuutusest läks ninas kraan lahti,” märgib ta.

Kertu tõusis püsti, et ninaverejooksu peatada, ja arvas hetkeks, et on just kogeda saanud veel ühte rasedusaegset kõrvalmõju nõrgenenud põie näol, kui avastas lekkiva põie asemel hoopis verejooksu. “Helistasin ämmaemandale, panin pleedi istumise alla ja sõitsime erakorralisse, kus mind üle vaadati ja hakati lapse elunäitajaid tuvastama,” meenutab ta saatuslikku päeva.

Tol hetkel ei teadnud keegi, mis toimub ega oleks ealeski suutnud ette kujutada, mis ees ootab.

“Mul oli peas vaid üks mõte, kui haiglasse saabusin. Ma arvasin, et mu laps on surnud,” meenutab Kertu Ruttu oma elu kõige raskemat hetke. Kohale kutsuti arst, kes oli just päevale punkti panemas ja koju suundumas.

Kertu pandi masinate külge, mis tema kergenduseks tuvastasid lapse südamelöögid. Raskem kivi oli sellega oma elu eest võitleva lapse ema südamelt langenud, kuid finišijoon ei olnud veel ületatud.

Mõne aja pärast teatati noorele lennuhirmu põdevale emale, et tellitud on kopter, mis ta peagi pealinna transpordib. “Arvasin tegelikult, et saan juba järgmisel päeval koju, ja teatasin, et ma ei lähe ühegi kopteri peale. Õnneks uimastati mind piisavalt ära ja lõpuks olin vaat et omal jalal valmis sinna tiivikusse ronima,” räägib Kertu.

Ida-Tallinna keskhaiglasse saabunud noor naine võeti vastu sõnadega: “Teeme kähku, mul saab kohe tööpäev läbi!” “See oli mõnes mõttes nagu murdepunkt ja ma hakkasin mõtlema, et mille pagana pärast mind siia üldse toodi, sest stressiuduse peaga sellise suhtumise osaliseks saada oli tol hetkel ikka väga raske,” ütleb Kertu.

“Edasi viidi mind jälgimisele ning ühel hetkel hakkasid lapse elunäidud langema. Tõusnud kisa saatel, kus ümberringi kõik jooksid ja “kiire keiser” karjusid, kargasin mina ka sooja peaga püsti ja hakkasin teadmata suunas liduma.” Õed talutasid noore ema tagasi voodisse ja käskisid tal seal püsida.

Näidud stabiliseerusid ja olukord rahunes, kuid üsna pea kiirustas arstide ja õdede brigaad koos Kertuga operatsioonitoa poole. “Selgitati, et läheb keisriks, mind pannakse narkoosi alla ja kogu lugu.

Siis juhtus aga selline lugu, et opitoas oli arusaamatus ja kirurg lõikas mulle kõhtu sisse enne, kui narkoos oli jõudnud mõjuma hakata. Tundsin, kuidas skalpell üle kõhu libises, kuid õnneks jäin üsna kohe magama. See tunne on aga siiamaani meeles,” meenutab Kertu.

660 grammi eluvaimu

Narkoosist toibunud värsket ema õnnitleti poisslapse sünni puhul. Laps tuli ilmale 27. rasedusnädalal, kaaludes vaid 660 grammi. “Esimene mõte oli, et arstid panevad küll puusse, see pole võimalik, et üks laps kõigest ligi 700 grammi kaalub,” nendib ema. Enneaegne beebi viidi Ida-Tallinna keskhaigla laste intensiivravi osakonda ja sealt Mustamäe haiglasse. Väike ilmaime sai nimeks Oskar.

Kuuendal päeval läbis pisike poiss südameoperatsiooni, mis langetas ta kaalu 575 grammile. Selleks puhuks toodi Tartust kohale vastav kirurg, kes operatsiooni mikroskoobi ja pintsettidega ära tegi.

“Südameopist saime teada alles hiljem, sest haiglas ei saanud tol hetkel lapse juures olla. Helistasime iga päev kaks korda intensiivi, nädalas korra käisime teda vaatamas. Korraks ajas raevu, aga hiljem sain mõistusega aru, et see teadmine ei oleks mulle midagi juurde andnud – esimene reaktsioon oli muidugi äkiline, kuid tagantjärele hinnates oli see õige käitumine,” arvab noor ema.

“Poissi nägin esimest korda kolmanda päeva õhtul ja sülle sain ta alles siis, kui ta oli 15-päevane. Ta oli niivõrd imepisike! Aga ta oli minu poiss ja hoolimata sellest, et mul endal oli raske, mõtlesin sellele, et pean tema nimel vastu pidama.”

Lõpp hea, kõik hea

Väikese Oskari esimesed jõulud möödusid intensiivravi osakonnas arstide valvsa hoole all. Vanemad sõitsid Saaremaalt pealinna haiglasse, et pojaraasukesega esimestel jõuludel koos olla. “Õhtul istusime perega ühises lauas, kuid mõte sellest, et poeg haiglas on, käis varjuna järel,” meenutab ema Oskari esimesi jõule.

Õnneks tuli jaanuaris haiglast kõne, kus teatati, et väike Oskar on tublisti kosunud ja viiakse üle teise intensiivi, kuhu on lubatud ka vanemad. Seal viibiti kuni 22. veebruarini, kui võeti ette esimene sõit Saaremaale.

“Kuna tal olid enneaegsusest tingitud songad, siis pidime hiljem ikka arstide ja operatsioonide vahet sõitma, aga see oli hindamatu, et esimest korda sain tõelist emadust kogeda ja teda süles hoida,” räägib Kertu.

Ees ootas pikk periood tihedaid sõitmisi Tallinna vahet, kuid nüüdseks on elu stabiliseerunud ja kulgeb rahulikult, ehkki poisi arenguks tehakse pidevalt tööd ja hoitakse silm peal, et kõik sujuks ootuspäraselt, sest kõik üleelatu on jätnud oma jälje.

“Mitte üks ületatud raskus ei ole võrreldav selle rõõmuga, mida laps endaga kaasa toob. See pidev abituse tunne oma kõige tähtsama väikese inimese ees võttis vahel üüratud mõõtmed ja hakkas sisemust õõnestama, aga see on emaks olemise ilu ja valu,” leiab Kertu. “Kõige rohkem olemegi õnnelikud selle üle, et me üheskoos vastu pidasime, ja oleme tänulikud, et saame kuusealust mänguasjadega täita.”