"Üks peatükk Eesti poliitika ajaloos lõppes koos Arnold Rüütli pika eluteega. Arvukad järelehüüded kõnelevad Rüütli tarkusest ja tasakaalukusest, oskusest olla ühendaja ja rahustaja ka kõige keerulisemates olukordades. Keerukad aastad Euroopas ja maailmas viivad sealjuures paratamatult mõtteni – millal saab Eesti järgmise arnoldrüütelliku poliitiku, tasakaalustaja ja ühendaja," kirjutab Lauri Laats, Keskerakonna aseesimees, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees.
Millal sünnib järgmine Arnold Rüütel?
Kogenud poliitikajälgijad pole kindlasti unustanud, et taasiseseisvunud Eesti poliitikas ei olnud Arnold Rüütli tee sugugi sedavõrd sillutatud, nagu nüüd järelehüüetest võiks välja lugeda.
Olid loomulikult teistsugused ajad – Rüütel kuulus nende poliitikute hulka, kes lõi läbi ENSV kõrgetel riiklikel ametikohtadel ning keda saatis rahva toetus ka poliitikuna taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Tema nimele jääb häältesaak, mida tõenäoliselt kunagi keegi Eestis ületada ei suuda: nimelt kogus Rüütel 1992. aastal presidendivalimiste rahvahääletuse tulemusel 195 743 häält ehk tema selja taha asus 41,8% toona hääletanutest. Et toonane kord nägi ette valituks osutumiseks üle poole osavõtnud valijate häälte kogumise, siis toimus ka riigikogu voor, kus teatavasti võitis Lennart Meri.
Rüütli populaarsus jäi aga püsima, sest 1995. aasta riigikogu valimistel vedas ta Eestis enim hääli saanud kandidaadina (17 189 häält) võidule valimisliidu Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kogudes sealjuures Võru-, Valga- ja Põlvamaa valimisringkonnas isiklikult 30% kõigist häälest. Valimiste tulemusel sai peaministriks Tiit Vähi, Rüütel ise valiti riigikogu aseesimeheks.
1996. aastal ebaõnnestus järgmine katse presidendiks saada, kui Lennart Meriga konkureerides jõuti riigikogu kolme vooru järel valimiskogusse, kus Rüütel kogus 126, Meri aga 196 häält. Suurt rolli mängis selles asjaolu, et Tiit Vähi otsustas valimisliidu viia Lennart Meri selja taha, KMÜ ise juhtis valitsust erinevate koalitsioonipartneritega 1999. aasta parlamendivalimisteni.
2001. aasta presidendivalimistel riigikogu voorus Rüütlit kandidaadina üles ei seatud, küll aga tehti seda valijameeste kogus, kus teises voorus saadud 186 häält kindlustasid presidendi ametikoha. Rüütel ise on meenutanud, et astus presidendiametisse täitma riigi ja ühiskonna ühendaja rolli, sest "inimene ühiskonna peamise rikkusena on vajunud unustusse, tema koha oli hõivanud pühamast püham – kapital. Kapital oli esmatähtis ja inimene vaid selle teenimise vahend". Ka oma ametisse astumise kõnes keskendus Rüütel ühiskonna ühendamisele, tuletades meelde, et riigi areng on liialt kreenis keskuste poole ning teine Eesti tuleb esimesele järele aidata.
Otsustav roll EL-i referendumil
Presidendina põrkus Rüütel teravalt Reformierakonnaga, kus riigipea jutt "teise Eesti" järeleaitamisest peaministri erakonnale kuidagi sobida ei tahtnud. Siim Kallas ei pidanud paljuks avaldada vahetult pärast Rüütli presidendiks saamist artikkel, milles ta kirjeldas Eesti elu tegelike edendajate šokki sellise riigipea saamisel. Avalikkusse jõudis vastasseis pidevalt aga Kallase peaministriks oleku perioodil, kus vaieldi näiteks, kes esindab Eestit rahvusvahelistel kohtumistel.
Veelgi teravamalt vastandus president Rüütel Reformierakonnaga kaitsepoliitikas, kinnitades vajadust jääda laiapõhjalise riigikaitse ja kohustusliku ajateenistuse juurde, kuid "oravad" olid asunud kampaaniat vastupidiseks tegema. Muide, siiani paistab kehtivat Reformierakonna 2005. aastal vastuvõetud parteiprogramm, kus lubatakse sõnaselgelt palgaarmee suunas liikumist...
Tagasivaates Rüütli ametiajale presidendina on eriti rõhutatud tema rolli Euroopa Liiduga liitumise referendumi tulemuse kujundamisel. 2003. aasta suvel (referendum toimus septembris) ei olnud ühiskonnas selget arusaamist, milliseks kujuneb rahva otsus. Uuringukeskus Faktum mõõtis toona tulemuseks 42% poolthääle plaaniga ja 28% vastuhääle kavatsusega valimisõiguslikke kodanikke. Oma otsust ei olnud teinud koguni 30% valijatest, ühtlasi märgiti, et liitumise pooldajaid on rohkem mitte-eestlaste (47%) kui eestlaste (41%) hulgas.
Eesti Päevalehe tellitud uuring näitas rahvahääletuse eel, et just Arnold Rüütli arvamust Euroopa Liidu kohta usaldab 66 protsenti inimestest, mis kinnitab ka hilisemat tõdemust, et just tema tegevus võis olla otsustav kaalukausi kallutaja "jah"-poolele. Veel päev enne referendumit tegi Rüütel rahvale pöördumise, kinnitades, et Euroopa Liit annab Eestile võimaluse minna edasi stabiilset tõusuteed, kindlustada oma iseseisvus ja julgeolek ning tulevik lastele ja lastelastele.
Arnold Rüütli jätkuv toetus rahva seas ning paindumatus teistele poliitikutele meelepärane olemiseks on tõenäoliselt vähemalt osaliselt seotud poliitiliste takistustega presidendiks saamise teekonnal. Tagasivaatena võime praegu olla rahul, et Rüütlist ei saanud presidenti kahel esimesel katsel, vaid just 2001. aastal, mil ühiskond vajas tasakaalustavat presidenti, kelle arvamusega arvestati, keda usaldati. Pole sugugi kindel, kas mõni teine president oleks toona suutnud positiivse referendumi tulemuse saavutada. Niisiis oli Arnold Rüütel õigel ajal õiges kohas.
Kus on uued riigimehed?
Eestile on väga vaja, et ka praegustel ja tulevastel poliitikutel jaguks arnoldrüütellikke häid omadusi. Just neid, millest hakatakse puudust tundma siis, kui nende kandjat enam meiega ei ole. Tõenäoliselt nendiks president Rüütel kõigi temast kirjutatud ilusate sõnade peale vaid talle omaselt – tagasihoidlikult –, et tegi ju lihtsalt oma tööd, tegi tööd Eesti heaks. Arnold Rüütlist valmiva eluloofilmi autorid ütlesid vast kõige kenamad sõnad: "Hääbunud on 20. sajandi riigimeeste see põlvkond, kes suletusest läbi murdnuna püüdis külvata usalduse ja koostöö seemneid ning anda igaühele lootust. Ehk on ka presidendi lahkumise tähenduslikus hetkes uue aasta lävel peidus lootusesõnum meile kõigile."
Aitäh Eestile elatud pika elu eest, president Rüütel!
Artikkel tugineb vabariigi valimiskomisjoni arhiivile, Eesti meediaväljaannete arhiivimaterjalidele ning biograafiale "Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas" (Peeter Ernits, 2017).