Pärast Eesti vabariigi taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal jätkasid metsavennad relvastatud võitlust okupatsioonirežiimi vastu veel kümmekond aastat. Toonaste metsavendade koguarv Eestis oli umbes 14 000.
Kuid mis juhtus Villsaartega? Nõukogude okupatsiooni julgeoleku 1945. aasta 2. novembri nn operatiivettekande nr. 257 kohaselt toimus Saare maakonnas, Pärsama vallas Koordi talus tulevahetus. Hävituspataljoni staabiülem leitnant Maikovile laekunud andmete järgi varjasid end Koordi talus kaks relvastatud metsavenda.
Miilitsa piirkonnavolinik Traumani juhtimisel piiras hävituspataljoni grupp talu ümber. Metsavendade kinnipidamisel osutasid metsavennad relvastatud vastupanu. Tulevahetuses mõlemad metsavennad tapeti, surma sai hävituspataljoni võitleja Maidla.
Tapetud metsavendadena tuvastati Mihkel ja Aleksander Villsaar, kes püüdjate jaoks olid aktiivsed „Omakaitse” liikmed.
EKP Saaremaa Komitee 1945. aasta 2. novembri teates on kirjas, et seni levitati ainult kuulujutte bandiitidest selles piirkonnas, kuid 22.oktoobril toimus Pärsama vallas kokkupõrge hävituspataljonlaste ja bandiitide vahel. Üs hävituspataljonlane ja kaks bandiiti said surma, kolm-neli bandiiti jooksid laiali.
Surma said 25aastane Aleksander Villsaar, elukoht Mätja küla Torni talu, ja 27aastane Mihkel Eduardi poeg Villsaar, elukoht Kõnnu küla Lanni talu. Taluperemehe pojad, keda isa varjas ja toitis.
Pole andmeid selle kohta, kas pääsenud olid kohalikud talumehed või end varjavad metsavennad, kuid metsavend Harald Algpeuse 1946. aasta tunnistuses on kirjas, et Elmar Ilpi hüüti Nihatumeheks.
Ei tea, kas Ilp viibis nende hulgas või mitte, kuid viimane tundis 1948. aasta novembris huvi nende vastu, kes osalesid Villsaarte tapmises 1945. aastal.