MÄLESTAME ⟩ Hüvasti, Juta Pae

Juta Pae (28. jaanuar 1948 – 23. jaanuar 2025) Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tuul puude ladvas tasa kiigub, me vaikses leinas langetame pea… Walter Bagehot on öelnud: "Suurim mõnu, mida elu suudab pakkuda, on teha asju, mida väidetavalt ei saa teha." Just sellise kindlameelse ja saarlasliku visadusega sobiva mõttega jääme mäletama Sind, hea Juta!

Kõige hinnalisema kingituse tegid Sa kogukonnale 30 aastat tagasi oma kodutallu Kulli külla naastes. Uskusid oma elutee olulisse valikusse, millest sündis midagi suurt – Lümanda söögimaja ja selle kõrval asuva Lümanda Issanda Muutmise kiriku koguduse eestvedamine.

Vesteldes aastate jooksul Sinuga söögimaja edust ning raskustest, vastasid sa alati kindlameelselt: "Ükskõik kui raske on, me tuleme sellest välja ja ma teen asju täpselt nii, nagu siin algusest peale teinud oleme… Voh nii, ei ole mul vaja siin friikartuleid, ketšupit ja kokakoolat pakkuda ning ei mingit suurt reklaami. Kes leiab selle "notiputka" üles, see tuleb ja võtab sõbrad ka." Su arvamus oli kõikumatu – ja õige.

Oma unikaalse ettevõttega pakkusid sa tööd ja praktikakohta 30 aasta jooksul sadadele inimestele. Selle aja vältel inspireerisid ja innustasid juhina paljusid noori pürgima alati paremaks saamise poole ja mitte laskma inimestel endale öelda, et miski on võimatu. Riskida tasub alati, kui iseendasse usud. Olid selle mõtte parim tõestus.

Sinu võime toimetada seitse päeva nädalas söögimajas varahommikust hilise õhtuni oli imetlusväärne. Olla kohal päikesetõusuga, küpsetada valmis mitu suurt plaati legendaarset pannileiba, korjata marju majakoogi jaoks, keeta ja riivida peedid salatiks, teha kaubaring kohalike talunike juures, käia kaluritelt värsket võrgusaaki toomas ning valmistada tööle saabuvale personalile hommikusööki – seda kõike juba enne kella üheksat. Seejärel sai tagatoas tööriiete asemel selga tõmmatud kaunis Muhu mustriga kostüüm, huuled punaseks ja naeratus suule ning algas arvukate külaliste vastuvõtt. Tutvustasid nii Lümandat kui ka saaremaiseid toite ning avasid kiriku uksed kõikidele soovijatele. Tihti olid viimane, kes veel põrandaid pesi ja lõpuks päikeseloojangul söögimaja helerohelise värava sulges, et see varahommikul taas avada.

Erinevate külaliste nagu president või suurte 60-inimeseliste eri rahvusest gruppide võõrustamine oli Su jaoks käkitegu. Imetlusväärne oli ka see, et ükskõik kellega tegu, jäid alati endaks. Sinu jaoks ei olnud vahet, kas suhtlesid töötaja, torumehe või vabariigi tähtsate ametimeestega, sama austuse ja tähelepanu pälvisid kõik võrdselt. Kord aastas jõulude ajal pidasid meeles oma töötajaid, kuhjates neid üle tänusõnade ja kingitustega, ise köögis neile süüa tehes ja lauda kattes.

Suurem osa Sinu südamest kuulus aga kirikule, kui jätkasid oma toimeka ema Olga rada Lümanda kiriku koguduse ja selle heakäekäigu eestvedamisel. Usk millessegi suuremasse oli Su jaoks püha. Kõik aastate jooksul tehtud tööd kiriku juures, nii sees kui ka hoovis, oli Su panus koguduse heaks. Hoidsid elus kiriku tähtpäevi ning võõrustasid pärast teenistusi kirikurahvast alati kosutava toidulauaga. Lümanda kogudus on siiani püsinud suuresti tänu Sinu vankumatule toele.

Oma tiheda elu keerises ei unustanud Sa panustada ka kogukonna arengusse, pannes aluse nii mõnelegi legendaarsele sündmusele, mis elus tänaseni. Samuti ei jäänud tähelepanuta Sinu toetav ja armastav abikaasa Peeter, poeg Margus, lapselapsed, naabrid, külarahvas ja sõbrad.

See on hämmastav, kuidas nii tegusa toimetamise kõrvalt Sul kõik pealtnäha möödaminnes käis!

Puhka rahus, armas Juta, ole hoitud! Me langetame pea, olles sügavalt ja südamlikult tänulikud võimaluse eest Sind tunda ja Sinuga koos aastaid toimetada.

Südamlik kaastunne kõigile lähedastele.

Lümanda piirkonna rahvas