ANTI TOPLAAN ⟩ Kivi meie südamel - unustatud kultuuriloolised maamärgid

Anti Toplaan Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Meid ümbritsev kultuurikiht, millelt me ise oleme võrsunud, on uskumatult rikas, kuid piisab vaid ühest-kahest inimpõlvest, kui see ununeb," kirjutab Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan.

Mõne aasta eest kutsus üks Saaremaal elav hõimlane mind jalutuskäigule tema isakodu kandis Lääne-Saaremaa rannikul. Selle käigus avanes kunagise eeskujuliku naabertalu maadel kurb vaatepilt: endine põlvest põlve hoitud ja haritud talukoht oli tundmatuseni muutunud, maa rasketehnika poolt rööbastesse küntud ja mets maha raiutud, sellest olid alles vaid poolikud kännud siin-seal ja haavatud puud.

Selle loo taustaks oli Nõukogude repressiivorganite poolt Siberisse saadetud pere ja riigi poolt võõrandatud maa, nõnda katkes varasem maaharimise ja mälu järjepidevus. Need inimesed, kellele nende omaaegsed maad tagastati, ei tundnud enam selle kohaga lähedast sidet ja küllap oli nii ka kergem anda luba metsaärimeestele, et mets rahaks vahetada.

Unustatud paigad

Olen sellele valusale teemale pidanud sageli mõtlema – nüüd juba suurema osa oma elust Saaremaal elanud –, tehes tutvust vanade talukohtade, kabelite, palvemajade või muude meie mäluga seotud kultuurilooliste paikadega. Seda tehes olen mõistnud, et meid ümbritsev kultuurikiht, millelt me ise oleme võrsunud, on uskumatult rikas, kuid piisab vaid ühest-kahest inimpõlvest, kui see ununeb. Ning kui ei ole enam inimesi, kes kunagi toimunut mäletaks ja meenutaks, ei oma need paigad tänase põlvkonna jaoks enam mingit erilist tähendust.

Nii väärivad lugupidamist näiteks kõik need isikud ja organisatsioonid, kes väärtustavad ja meenutavad meile meie riigi loomise ja taastamisega seotud sündmusi, inimesi ja tähiseid. Nendega seotud paiku ja sündmusi aitavad meil meenutada ühiselt tähistatavad riiklikud tähtpäevad.

Nii ei ole see aga alati kõigi meie rahvast ja rahvust kujundanud kultuuriallikatega. Üks peaaegu unustatud nähtus, millele toetub suuresti meie rahvuslik iseolemine ja kultuur, on omaaegne hernhuutlik vennastekogudus. Selle mõjul hakati maarahvast esimest korda kutsuma eestlasteks ja sellest võrsus esimest korda rahvuslik eneseteadvus. Vennastekoguduse teeneks tuleb lugeda Piibli, mille eestikeelne esmatrükk sai teoks just nende toel 1739. aastal, aga ka kirjasõna ning lugemis- ja kirjutamisoskuse viimist laiemalt rahva sekka. Niisamuti pani vennastekogudus aluse tänaseni kestvale koorilaulutraditsioonile ja pasunakooridele, valmistades lihtrahvale eneseteostusvõimaluse andmisega ette tulevase rahvusliku iseteadvuse tõusu ja ärkamisliikumist.

Liivi sõja ja näljahädade tõttu oli hukkunud kolmandik nüüdse Eesti alade elanikest, nii et 75% taludest jäi tühjaks. Rootsi võimu ajal hakati maad uuesti harima. 1700. aastal meieni jõudnud Põhjasõja ja viljaikalduse tõttu hävines taas 2/3 rahvast. Erinevate arvamuste järgi jäi alles umbes 150 000 elanikku. Kui Vene tsaaririigi alla läinud aladel taastati aadlike privileegid, hakkasid mõisnikud kutsuma tööle oskustöölisi ka Saksamaa aladelt. Ka tühjaks jäänud pastoraatidesse asusid elama Saksamaalt tulnud vaimulikud, kes tõid endaga kaasa kodumaal levinud uued usuvoolud, mille hulgas oli ka isiklikku usukogemust ja kirjaharidust rõhutav Halle pietism, mis sai teerajaks vennastekoguduse liikumisele, mida on nimetatud ka Määri või Böömi vendade liikumiseks.

Kui tagakiusatud usuliikumise järgijad Saksimaa äärealadele koondusid, eraldas krahv Ludwig von Zinzendorf neile 1722. aastal maa asunduse jaoks, nimega Herrnhut, mis tähendas Jumala kaitse all olevat kohta ehk pelgulinna. Krahv oli oma ajast ees ehk oikumeeniliste vaadetega, kes nägi Jumala kirikut kulgevat läbi erinevate konfessioonide, mis aitab koondada kristlasi erinevates riikides ja poliitilistes süsteemides. Peatselt hakkasid sarnasest mõtte- ja vaimulaadist mõjutatud käsitöölistest vennad jõudma ka Liivimaa ja Eesti aladele, saavutades siin kohalike elanike keskel kiiresti märkimisväärse mõju.

Kultuurilooline mälestusmärk Upal

Vennastekoguduse liikumine Saaremaal saavutas 1740. aastate alguseks oma esimese kõrgpunkti. Liikumisega ühines nii kohalikke eestlasi kui ka sakslasi. Tuntumad sündmused tollest ajast on seotud Upa külaga. Suure rahvahulga tõttu hakati koos käima mitte enam rehetoas, vaid õues – tänapäevani tuntud Upa prohvetikivi (Luukivi) juures. Hilisemas ajaloos on täitunud ka esimese eestikeelse piibli väljaandmise suurtoetaja krahv Ludwig von Zinzendorfi soov erinevate koguduste ühtsusest, mille sümboolseks tähiseks on Upa prohvetikivi, kuna selle juurest loevad suuresti oma tegevuse algust toonase luterliku kiriku kõrval nii Saaremaa baptistiliikumise teerajajad kui ka Kuressaares Eesti esimese metodisti koguduse asutajad.

Vennastekoguduse liikumine ise on jäänud samuti püsima ning on mõjutanud olulisel määral nii järgnevate sajandite usu- kui ka ilmalikku elu. Omaaegsest tihedast Saaremaa vennaste palvemajade võrgustikust on tänaseks terviklikult säilinud ja renoveeritud Lümanda Koplimetsa palvemaja, mis tegutseb Lubjapargi keskusena. Hoonena on säilinud ka ümberehitatud Vaivere palvemaja ning Ütsa külas 1950. aastatel võimude survel suletud ning Lõmala külla viidud ja seal laohoonena kasutusel olev Ütsa palvemaja.

Nii on Upa Luukivi, Prohvetikivi või ka Kantslikivi loodusliku rändrahnuna mitte üksnes loodus-, vaid ka oluline kultuurilooline mälestusmärk, mille teadvustamine ja tähistamine annab ka uuele kujunevale elamurajoonile olulise ajaloolise lisandväärtuse.