![Kui vähegi võimalik, oleksid paljud teismelised nutitelefonis kogu oma vaba aja. Foto on genereerinud AI.](http://f7.pmo.ee/eyAxrOxxW3KTgE2A6nXvODA9Vnk=/1442x0/filters:focal(152x91:722x834):format(webp)/nginx/o/2025/02/14/16654833t1h3674.png)
Nutiseadmete liigse kasutamise kahjulikust mõjust inimese tähelepanu- ja keskendumisvõimele ning vaimsele tervisele on räägitud aastaid. Ometi pole suurt midagi muutunud, pigem vastupidi. Noorte ekraanisõltlaste armee üha täieneb.
Nutiseadmete liigse kasutamise kahjulikust mõjust inimese tähelepanu- ja keskendumisvõimele ning vaimsele tervisele on räägitud aastaid. Ometi pole suurt midagi muutunud, pigem vastupidi. Noorte ekraanisõltlaste armee üha täieneb.
Eks lapsevanemad – kui mitte kõik, siis paljud kindlasti – anna sellele ise hoogu juurde. On ju üsna tavaline see, et nutiseade pistetakse pihku juba mõneaastasele mudilasele selle asemel, et lapsega tegeleda. Pole siis ime, et tänapäeva laste sõnavara on paarikümne aasta taguste laste omaga võrreldes tunduvalt kesisem.
Kuna algklassilastel on oma nutiseade juba reeglina olemas, tekib kiiresti harjumus veeta oma oma vaba aeg ekraanis. Paljud ei suuda ahvatlusele vastu panna isegi tunnis, vahetundidest rääkimata.
Laste liigse ekraanilembuse vastu oleks tulnud võitlema hakata juba ammu. Paraku pole mingeid riiklikke regulatsioone nutitelefonide kasutamiseks koolides siiani. Ei ole ka omavalitsused nende hallatavate koolide jaoks nutindust puudutavaid reegleid kehtestanud. Nii ei jää koolidel muud üle kui ise midagi välja mõelda, et lapsed keskenduksid tunnis õppimisele ning vahetundides pigem liiguksid ja suhtleksid omavahel näost näkku, ilma ekraani vahenduseta.
Küsimus on aga, kas sellega pole juba lootusetult hiljaks hiljaks jäädud.