Juhtkiri ⟩ Kas me oleme ikka õigel teel?

Illustreeriv foto 330-kilovoldise liinimasti püstitamisest. Foto: AIN KÖSTER

See tuntud kultusfilmist pärinev fraas tuleb meelde, kui kuulata neid inimesi, kes sel nädalal käisid Eesti-Läti neljanda elektriühenduse riikliku eriplaneeringu tutvustamiskoosolekutel.

Kuigi aastatega on olukord paranenud, kipub olema ikka nii, et tavakodaniku teadvusse jõuavad tema elukeskkonda ja -korraldust muutvad olulised protsessid kuidagi viimasel hetkel. Kõnealuse planeeringu puhul said paljud maaomanikud alles kohalikust lehest teada, et nende kinnistule on langemas mastide ja traatide ähvardav vari. Ja kui asi on võõras, siis on keeruline sellega nõus olla või ka vastu vaielda. Keda usaldada – ametnikku, poliitikut, ärimeest või hoopiski häälekat naabrit? Seda enam valdkonnas, millest me kõik oleme suuremal või vähemal määral sõltuvad. Elekter ei ole täna enam lihtsalt mugav abimees, kes iga kuu esitab arve, vaid eluviis ja maailmavaade, millest sõltuvad nii majandus kui ka julgeolek.

Küsimus on, mis hinnaga see meile kõik kätte tuleb. Mitte ainult numbrites elektriarvel, vaid laiemalt. Mis ühe visionääri jaoks on vaid natuke visuaalset ja keskkonnareostust, ei pruugi seda sugugi olla sadade ja tuhandete teiste jaoks. Selge on, et kunagi heade kavatsustega liikuma lükatud pall on üha kasvanud ja veereb nüüd läbi kogukonna, lükates inimesi mitmesse lehte, kellel on üha raskem ühele nõule saada. Aga see nõu tuleb leida.