:format(webp)/nginx/o/2025/03/07/16702420t1h6542.jpg)
Kui eelmise nädala reede hommikul pool Kuressaare linna järsku pimedaks jäi, teatasid irvhambad sotsiaalmeedias, et küllap andsid energeetikud vastulöögi saarlastele, kes ei taha aru saada, kui suurepärane mõte on Saaremaale suurte kõrgepingetrasside rajamine.
Olid ju eelmisel nädalal mitmel pool Saaremaal 330 kilovoldi liinide teavitusüritused, kus Elering saarlastelt kuskil erilist vastuarmastust ei leidnud. Mis me neist liinidest saame? küsiti.
Petitsioonile "Me ei soovi uusi õhuliinide trassikoridore Saaremaale" oli eilse seisuga antud üle 1700 allkirja inimestelt, kes soovivad, et kui liinid tulevad, siis tulgu kaablitena maa alla. Nii nagu on plaanis Muhus. Ja miks ka mitte?
Olgu nende kõrgepingeliinide või -kaablitega kuidas on, sest praegu on see kauge tulevikumuusika ning saarlased seisavad silmitsi hoopis olulisemate muredega. Ehk üsna hapras seisukorras 10 kilovoldi liinidega ja alajaamadega, kus detailid alatasa üles ütlevad.
Energeetikud leiavad kindlasti igale katkestusele alati hea selgituse ja toovad meile mõne tunni pärast voolu jälle tagasi, aga igareedene mitmetunnine elektrikatkestus 21. sajandil kindlasti midagi normaalset ei ole. Äridel jääb raha teenimata ja inimesed ei saa kodus süüa keeta, kuid sugugi vähemtähtis pole see, et sellised jamad tekitavad saarlastes "energeetiliste küsimuste" vastu senisest veel rohkem trotsi.
Seda enam, et keegi nende jamade eest vastutust ei võta ega kahjusid katma ei tõtta.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)