Naiskodukaitse – see on eluviis

TEGUSAD NAISED: akadeemilise jaoskonna aseesinaine Mare Kirr, esinaine Janne Mets ja jaoskonna üks loojaist Ellen Kask. Foto: Kadri Paomees

Tänavu detsembris tähistab Naiskodukaitse Saaremaa ringkond sajandat sünnipäeva, siinset Naiskodukaitse akadeemilist jaoskonda saab aga pidada varateismeliseks.

6. märtsil tähistas Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna akadeemiline jaoskond pidulikult oma 12. tegevusaastat. Kuressaare päevakeskuses avati naiskodukaitse-teemaline näitus ning huvilised said vaadata Saaremaa ringkonna tegevusest valminud filme. Mõnusale ja hubasele üritusele oli külaliseks kutsutud Hiiu Lehe peatoimetaja Raul Vinni.

Viimased seitse aastat akadeemilist jaoskonda juhtinud Janne Mets andis aplausi saatel üle traditsioonilise rändkarika "Aasta tegija 2024", mille pälvis jaoskonna aktiivne liige Juta Levin.

"12-aastane akadeemiline jaoskond on kui varateismeline, kellel pea laiali otsas ning kes ei tea täpselt, mida tahta või valida. Soovib osaleda siin ja seal, tihti unustab mitmed tähtsad asjad ära või mõtleb hoopis muudele asjadele," iseloomustas Janne Mets jaoskonda. Ta lisas, et esinaisena on tema suurim rõõm naiste positiivsus, koostegemise mõnu ja üksteise mõistmine. "Sealsamas teeb aga üldises mõttes kurvaks kogu organisatsiooni mastaapsuses meie liikmete passiivsus. Organisatsioon on vabatahtlik, aga seda enam – kui oled vabatahtlikuna liitunud, siis peaks iga liige sellega arvestama ja oma panuse andma," tähendas Janne, kelle tee Naiskodukaitses algas 2013. aastal.

Just Janne eestvedamisel korraldati ringkonna naistele möödunud suvel kahepäevane laager Oitmel, mis kõigile väga meeldis ja millest unistatakse taas.

Nüüd oleme aga Saaremaa Naiskodukaitse 100. sünnipäeva ootel. Seda saame üheskoos tähistada 8. detsembril.

Veidi varem, s.o 13. septembril toimub suur ajaloo- ja julgeolekualane konverents, kuid kogu selle aasta vältel ollakse organisatsioonina silmapaistvad üle kogu Saaremaa. See tähendab seda, et igas meie valla külakeses on naiskodukaitsjad, kes end avalikkusele erineval viisil nähtavaks teevad.

Raudne leedi

Praegune jaoskonna juhatuse liige, Saaremaa ringkonna asutaja ja akadeemilise jaoskonna üks loojaist Ellen Kask meenutas taasiseseisvunud Eesti Naiskodukaitse ametlikku algusaega 8. novembrit 1993.

"Paldiskis toimusid Kaitseliidu päevad. Kuna sinna sõitnud maleva esinduses puudus meditsiiniteenistuse töötaja, palus maleva staabiülem nooremleitnant Riho Lonn minul teda asendada. Sõitsingi siis, kott üle õla, Paldiskisse. Kui koti lahti tegin, siis ei olnud seal muud kui lahtist vatti, marlisidemeid ja joodi. See oligi kogu sisu, mis oli maleva arsti poolt komplekteeritud. Ostsime apteegist hädapärased asjad ja nii me seal pimedas ruumis koos Ants Tasaga kükitasime oma kottide otsas," meenutas Ellen.

Toona ei olnud ka mitte mingisugust riigipoolset rahastamist, aga kui naistega kokku tuldi, mõeldi, et kohvi ja kooki võiks ikka olla. Nii hakatigi tegutsema. Oli mitu jaoskonda ning liikmeid tuli järjest juurde.

"Kui staapi läksime, võeti meid kahe käega väga rõõmsalt vastu," rääkis Ellen, kes valiti kaks järjestikust ametiaega ka keskjuhatusse ning selles ametis oli ta esinaisena kümme aastat. Esinaistel oli väga palju väljasõite, mitu korda käidi Rootsis ja Soomes, igal sügisel ka presidendi juures.

Pärimisele, kuidas on Naiskodukaitse aja jooksul muutunud, vastas Ellen, et nad olid hästi kokkuhoidvad. Eesti oli just vabaks saanud ning naistel siht väga kindel. "Nüüd on teistmoodi. Ja kuidagi on läinud nii, et see vabatahtlik organisatsioon on praegu rohkem nagu ametkondade oma, kes reguleerivad. Me tegime väga palju kõikvõimalikke asju ühiselt," kõneles ta.

Panusta nii palju, kui saad ja suudad

Ellen on Naiskodukaitse raudvara, kelle elus on palju erilisi hetki. 1998. aasta 22. märtsil toimus tähtis sündmus Haapsalu toomkirikus: kiriku emaaltaril andsid Naiskodukaitse ringkondade kõrgetele ametikohtadele kinnitatud esinaised ametivande. Seejärel kinnitati neile ametitunnusena õlale Kaitseliidu lipuvärvides ääristusega helesinised siidrätikud hõbedase kinnitusnõelaga. Ellen on ainus, kellele keskjuhatuse otsusega rätikunõel jäetigi.

Ta on ajaloouurija ja -talletaja ning jaoskonna fotoalbumite hooldaja, samuti mitmete Naiskodukaitse-teemaliste raamatute koostaja ja kaasautor.

Ellen ütleb, et ega esinaise töös midagi väga keerulist tema jaoks olnudki, sest vabatahtlikuna tegutsemine on nende perekonna traditsioon. Tema isa oli üks Saaremaa merispordi seltsi loojatest.

"Aga praegu on ajad keerulised. Inimesed ei suuda panustada nii palju, kui võiks. Nad mõtlevad oma tööle ja perele ning ei saa alati osaleda. Aga panustad nii palju, kui saad ja suudad. Ja kui ei saa, siis ongi nii," rääkis Ellen, kes on andnud Naiskodukaitsele mõõtmatu hulga oma aega. Vastutasuks on Naiskodukaitse andnud temale väga palju. Tal on üle vabariigi rohkesti häid sõpru.

"Naiskodukaitse – see on eluviis. Ma ei kujuta ette, et oleksin midagi muud teinud peale oma koolitöö," rääkis staažikas pedagoog Ellen. Ta tunnistas, et ega juhtidel ole kerge. "Kui tuleb mingi teade, palun vastake. See ei ole raske, aga see puudutab tervet organisatsiooni. Ka ei on vastus. Meie eesotsas on väsimatu Janne ning ei kujutaks ette, kui teda poleks. Ta on täpne, korrektne ja jõuab igale poole," tunnustas Ellen.

Teine väljund

Pea 30 aastat Naiskodukaitses, sealhulgas üheksa aastat ringkonna esinaisena tegutsenud Mare Kirr ütles, et tema sattumine Naiskodukaitsesse oli suuresti juhuslik ja eelkõige seotud tema ametiga kiirabis.

"Kui Kaitseliit oli taasloodud, kutsus klassivend Andres Ots, kes oli toona väljaõppeinstruktor, mind meestele enne võistlusi meditsiini õpetama. Siis juhtus nii, et mehed käisid mandril võistlemas ja said esikoha. Nii käisin ma neid õpetamas ikka päris mitu korda. Kuni ühel hetkel ütles Mati Vendel, et sa oled siin juba nii palju käinud, võiksid liikmeks hakata. Olin näinud naisi koos käivat, aga seni polnud keegi seda otseselt pakkunud. Nii ma astusingi liikmeks 1996. aasta sügisel, pilet on aastast 1997," meenutas Mare.

Mare sõnul oli see talle tema töö kõrval, mis pole kergete killast, hoopis teine väljund. Ja see, et inimesed tulid kokku vabatahtlikult ja suure rõõmuga, tekitas väga teistmoodi tunde. "Kui vanad olijad kipuvad ikka rääkima, et vanasti oli rohi rohelisem, siis tegelikult ongi algusaastad hästi olulised. Kui poleks olnud seda toonast tegutsemislusti, siis poleks me tänasesse päeva jõudnudki," rääkis Kirr, kellele on Naiskodukaitse samuti ääretult palju andnud.

Ta on osalenud erinevatel koolitustel, on juurde saanud enesekindlust, suhtlemisoskust, oskust teistega arvestada, ekstreemsetes oludes hakkama saada. "See on teadmine, et suudame ja tahame koos teha. Praegu tundub mulle, et üleorganiseeritus veidi tapab seda vabatahtlikkust," märkis Mare, lisades, et aeg peabki muutuma, aga samas peab säilima side minevikuga. Sest muidu pole tulevikku.

"See õlg õla tunne ja uhke tunne, kui paned vormi selga! Meid on ju vähe siin Saaremaal. Vaatad, et ühed ja samad inimesed teevad väga mitut asja. Ja elus on ikka nii, et pead midagi ka väljaspool oma tööd tegema," rääkis Mare.

Teda rõõmustab, et naiskodukaitsjad on suutnud end Saaremaal pildile tuua. Neid teatakse ja tuntakse. Oma kodu, pere, oma saar ja riik – see ongi see ühtsuse tunne ja mõte, et me kõik suudaksime läbi oma isikliku tugevuse seda kõike kaitsta. "Ja kindlasti oleme me tagala meeste jaoks. Ning lõppkokkuvõttes see ongi elustiil!"

Marel on oma sõnul kurb, et malevas ei tähistata enam selle taasloomise aastapäeva, 20. aprilli. Varem tehti seda Kuressaare kuursaalis ja see oli üks tähtsamaid üritusi.

On ju ka ürituste korraldamine olnud Naiskodukaitse üks ülesandeid: on tehtud laatasid ja väljamüüke, et korjata raha rindel olevatele ukraina meestele, nagu näiteks sokikampaania. Aga kokku on saadud ka selleks, et vastukaaluks pingele ja töötegemisele jaguks rõõmugi.

Akadeemilise jaoskonna loomine oli üks Mare ja Elleni unistustest ning see jaoskond on ses suhtes väga eriline, et siin on kolm aasta naiskodukaitsja tiitli kandjat: Ellen Kask, Mare Kirr (sai ka vabariikliku tunnustuse) ja Janne Mets. Kokku kuulub jaoskonda 15 liiget.

Olulised väljaanded

KL-i Saaremaa maleva juures on moodustatud ajalootoimkond ja alates 2004. aasta 21. veebruarist KL-i veteranliikmete ühendus Linnus. Nende organisatsioonid liikmed on välja andnud mitu maleva ja selle eriorganisatsiooni Naiskodukaitse ringkonna ajaloo-teemalist trükist:

1. "Kaitseliidu Saaremaa Maleva laulik. Isamaalised ja seltskondlikud laulud, välja antud NKK Saaremaa ringkonna toimetusel 1996. a. jõulupühadeks" (St kohe pärast ringkonna taastamist 8. novembril 1996).

2. "Naiskodukaitse Saaremaa ringkond 1925–1940, I osa", välja antud 1997, koostaja Ellen Kask.

3. "Naiskodukaitse Saaremaa ringkond 1925–2001" välja antud Kuressaares 2004.

4. "Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu 1990–2007", välja andnud ühendus Linnus Kuressaares 2009, kaasautor Ellen Kask.

5. "Kaitseliidu Saaremaa Maleva pealikud 1918–1940 ", välja andnud ühendus Linnus Kuressaares 2012, kaasautor Ellen Kask.

Septembris 2002 toimus Helsingis Balti mere maade naiste militaarorganisatsioonide konverents, millest võttis osa ka endine Soome kaitseminister Elisabeth Rehn. Ellen Kask osales konverentsil Naiskodukaitse delegaadina.