KIRJAD KOJU ⟩ 13. kiri: naised, kes mu hirmu murdsid

Liis Auväärt kass Robiga. Foto: Triin Maasik

Tervitused Haapsalust! Muhulasi on küll vähe, aga ikka igal pool! Selsinatsel reede õhtul olen öömajal Haapsalu spordikeskuses, kuhu on paigutatud terve posu naiskodukaitsjaid. Tegijad naised Harjumaalt, Tartumaalt, Võromaalt – kõik puha evakuatsiooniinstruktorid. Tore on ses kambas olla ja targemaks saada!

Aga, mis ma tahtsin öelda – hakkasin mina trepist alla minema, kui sealt rühkis üles kaks samuti tragi naist. Üks saarlane, teine muhulane, mõlemad täitsa tuttavad. Ja on nemadki Haapsalus targaks saamas, küll teisel alal. Jummel, kus me seal trepi peal rääkisime, nii et maja kajas.

Lisaks sellele, et kodu tuli mandrile kätte, on õnneks kätte jõudmas ka kevad. Ja, jällegi üks rõõmus märkamine tänasest pikast päevast: vurasime kolmekesi autos, aga linnast välja jõudes terendasid peaaegu lumevabad heinamaad ning sinetas, päriselt sinetas taevas. Kui siis loojangupäike hakkas viskama värve – õhetavat roosat, lõkendavat kollast – õhkas sohver roolist: "Küll eestlasega on lihtne: anna talle natuke päikest ja juba ongi kõik hästi!" Tõesõna, midagi olulist selles mõttes on – näitad meile veidi kevadpäikest ja mured tunduvad väiksemad, jõudu rohkem. Lootust tuleb juurde. Ja seda tunnet on praegu hädasti-hädasti tarvis. Kolistan ühelt intervjuult teisele, jututeemad on justkui erinevad, aga mingi ärevus või hirm kumiseb taustal. Inimesed on väsinud ja murelikud, mis igapäevaste uudiste foonil on täiesti arusaadav tundmus.