:format(webp)/nginx/o/2025/03/19/16722897t1h11c5.jpg)
Tänases Saarte Hääles kirjeldatud juhtumid, kus patsiendid ja nende lähedased on Kuressaare haiglas kohanud hoolimatust ja teravaid ütlemisi, tõstatavad olulise küsimuse: kui kõrge peab olema abivajaja taluvuslävi ja kas arstiabi otsimine tähendab, et inimene peab taluma ka ebaviisakat suhtlust?
Mõistame, et haigla juhtkonnal on keeruline leida ja hoida spetsialiste, eriti väikelinnas. Samas ei saa see olla vabandus juhtumitele, kus patsiendid kohtavad meditsiinitöötajate hoolimatust või lausa üleolekut. Kui arstiabi otsiv inimene kuuleb süüdistusi või iroonilisi märkusi, ei ole probleem ainult üksikutes arstides, vaid ka töökultuuris, mis sellist suhtumist võimaldab.
Meditsiinitöötaja ülesanne ei ole pelgalt ravimine, vaid ka inimliku toetuse pakkumine – eriti olukordades, kus inimene on haavatav ning vajab kiiret abi. Arvamus, et patsiendi taust või varasemad elukombed võivad mõjutada seda, kuidas talle arstiabi osutatakse, on sügavalt vale. Iga patsient väärib austavat kohtlemist ja professionaalset arstiabi, sõltumata kellaajast, diagnoosist või isiklikust elust.
See ei ole küsimus üksikutest ebaviisakatest lausetest või külmas ootama jäetud patsiendist – see on usalduse küsimus. Kui inimene kardab arsti poole pöörduda, sest pelgab solvanguid või alandamist, on tervishoiusüsteem kaotanud oma olulise põhimõtte – teenida patsienti.
Haigla juhtkonna vastutus ei piirdu üksnes eriarstide leidmise ja kinnihoidmisega. Sama oluline on tagada, et haigla oleks koht, kus patsient tunneb end turvaliselt ja hoolitsetuna. Kui patsientide kaebusi käsitletakse kui segajaid või põhjendatakse juhtumeid "sõna sõna vastu" olukordadena, on see samm tagurpidi. Usalduse kadumine toob kaasa veelgi suuremad probleemid – inimesed hakkavad abi otsima mujalt või viivitavad arstile pöördumisega, mis võib halvemal juhul lõppeda rängalt.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)