/nginx/o/2023/04/12/15252071t1h8edb.jpg)
Hiljemalt märtsi lõpuks maksab Sotsiaalkindlustusamet sügava ja raske puudega inimestele välja mootorsõidukimaksu leevendamise ühekordse toetuse. Saajaiks on valitud raske ja sügava puudega lapsed ja tööealised. Ka need, kel endal ja kelle pereski pole sõiduvahendit ega isegi mitte juhiluba.
Lisaraha saajaile ja nende peredele teeb toetus kindlasti heameelt – kasutavad ju ka raske ja sügava puudega inimesed vähemalt aeg-ajalt transporti. Sõidud aga tähendavad arvestatavat väljaminekut. Kui sissetulek on kasin, kulub iga sent marjaks.
Samas tekitab uus toetus üksjagu arusaamatust ja isegi pahameelt. Miks ei maksta toetust raske ja sügava puudega pensionäridele, seal hulgas neile, kel auto olemas ning kes kasutavad seda tööl käimiseks? Kas tõesti ainult sellepärast, et nemad saavad ju pensioni (iseasi muidugi, kui suur on näiteks nende inimeste pension, kes oma puude tõttu pole tööealisena saanud täiskoormusel tööd teha)? Või miks ei saa toetust need tööealised, kes oma puude tõttu tööl käia ei saa? Miks toetab riik neid, kes on oma valikute ja elukommete tõttu ise endale puude tekitanud?
Miks ei vabastanud riik automaksust neid organisatsioone, kes puuetega inimestele sotsiaaltransporti pakuvad ning on oma sõidukid selleks spetsiaalselt ümber ehitanud? Lisaks neile, kes teenusega raha teenivad, leidub ju neidki, kel pole omavalitsusega sõlmitud lepingut. Sel juhul aga tähendab selline teenus pigem kulu.
Kindlasti vajavad sügava ja raske puudega lapsed ja tööealised kui väga haavatav ühiskonnagrupp riigilt lisatoetust. Küll aga tulnuks see määratleda kuidagi teisiti kui „mootorsõidukimaksu leevendamise toetus“. Ministeeriumi kinnitusel olevat asja arutatud ja ette valmistatud üle aasta. Tulemus aga sai just selline nagu sai.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)