MAIRE FORSEL ⟩ Küüditamine – karistus tubliduse eest

"Küüditamise aastapäev viib mõtted tahes-tahtmata minevikku, paneb muretsema Eestimaa ja meie kõigi saatuse pärast, sest me ju mäletame," kirjutab ettevõtja Maire Forsel.

"Poleks seda Mihklit Siberisse saadetud midagi, täitsa ilmaasjata põgenesid Rootsi ära!" ütles üks eakas naabrimees 90-ndate alguses, kui ema meid esimest korda oma kodukohta vaatama viis.

Naabrimehe kommentaar käis minu vanaisa Mihkel Hiiuväina kohta, kes 1944. aasta sügisel oma laevaga Luise Laugu rannast Rootsi poole põgenes ja paarsada saarlast ühtlasi vabadusse aitas. Kuna kord varem oli perekond juba end kartulivagude vahel peitnud ja küüditajad pika ninaga jätnud, siis polnud vanaisal valikut. Kui sa pead otsustama, kas päästa oma pere vabasse maailma või lasta kõik Siberisse saata, siis on ju selge, millise otsuse pereisa teeb, kui veel vähegi on võimalik ise oma saatust juhtida.

Kahjuks paljudel mingit valikut ei olnud ja öösel ootamatult majja tunginud võõrastele püssimeestele vastu hakata ei saanud. Tuli kiiruga asjad pakkida ja minna tundmatusse, kust paljud enam tagasi ei jõudnudki.

Lapsena ma väga palju Siberisse küüditatute lugusid ei kuulnud, sest minu vanemad ja vanavanemad olid sellest hullust kadalipust pääsenud. Küll aga on mu ema, kes saatuse vingerpusside tõttu oma perest üksinda Eestisse maha jäi, rääkinud Siberisse saatmise hirmust. Nimelt hakati ühel hetkel taipama, et läände põgenenud ei tulegi tagasi ja mu ema taheti karistuseks üksinda Siberisse saata. Nii oli ta sunnitud Saaremaalt lahkuma ja peitma end Haapsalus tädi juures, kuni oht möödas.

Haapsalus elas ka meie armas sugulane Naima, kelle juures lastena ikka koolivaheaegadel käisime. Naimal lapsi ei olnud, kuigi ta neid väga tahtis – Siberis külmetamise tõttu, räägiti perekonnas. Kui me õega millalgi algklassitirtsudena hakkasime emalt kauplema endale veel üht õde või venda, siis püüdis Naima meid ümber veenda mälestustega Siberist, kus ta oli lastekodus töötanud. Need lapsed olevat seal hirmsasti kisanud ja seepärast ta teadis, et beebidega on üks rist ja viletsus.

Liiga valusad mälestused

Tahtsime, et Naima meile Siberist rohkem räägiks, aga tema millegipärast ei tahtnud. Nüüd täiskasvanuna ma mõistan, miks. Esiteks on need mälestused väga valusad ja teiseks taheti meid ilmselt säästa, et meil koolis pahandusi ei tuleks. Lapsesuu on ju lapsesuu ja 1970-ndad oli veel sügav nõukaaeg, mil pidi oma juttudega ettevaatlik olema.

Hakkasin paar päeva tagasi lugema Leelo Tungla "Seltsimees last" ja kuigi olen ka filmi paar korda näinud, puudutab Leelo lugu ikka väga sügavalt. Tundsin, kuidas mingi lapsepõlves sissesüstitud hirm minus uuesti pead tõstab, sest täna Siberisse saatmistest lugedes paigutuvad kõik mälestused uude konteksti – sõjaaja omasse. Et Eestis praegu sõda ei ole, pole ka väga abiks, sest sõjahirm on liiga reaalne. Nii mult see raamat enne magamist une viiski, sest öösel on ju kõik varjud pikemad. Ketrasin peas variante, mis võiks juhtuda, kui Venemaa meid ründaks. Kas ajalugu korduks üks ühele või oleks tänapäeval teisiti? Kas piirid pandaks uuesti kinni? Kas korraldataks uus massiline Siberisse saatmine, et Eestit mittesoovitavast kontingendist puhastada? Kus peaksin olema või mida tegema, kui reaalne oht kohale jõuab?

Natuke isegi piinlik on sellistest mustadest mõtetest siin kirjutada, aga tean, et praegune pingeline aeg toob paljudes välja ka irratsionaalsed hirmud. Hirmud, mille oleme oma vanematelt pärinud ja mis on olnud peidus parematel aegadel, enne Ukraina sõda. Sest enne ei kujutanud tõesti ette, et Venemaa võiks rünnata, nüüd aga teame, et kõik on võimalik. Ja küüditamise aastapäev viib mõtted tahes-tahtmata minevikku, paneb muretsema Eestimaa ja meie kõigi saatuse pärast, sest me ju mäletame.

Vaba riigi eest tuleb olla tänulik

Eesti rahva saatuse lood on alati olnud minu lemmikute hulgas, nii olen ka Siberisse küüditamistest üksjagu lugenud. Olen ikka mõelnud, et lugeda tuleb neist raskustest selleks, et ei unustaks ja et ei kaotaks valvsust.

Üks mõjuvamaid raamatuid Siberisse küüditatutest on Silvi Teesalu "Sirelid õitsevad juunis". See on üks raskemaid ja valusamaid raamatuid, mida olen lugenud. Ilmselt on see nii mõjus ka seetõttu, et selles on sedavõrd detailne igapäevakannatuste kirjeldus, sõna otseses mõttes võitlus elu ja surma peale. Äärmuslikud jõupingutused, et mitte nälga surra, et suuta püsti seista ja edasi elada. Kui siia juurde nüüd mõelda, mille eest need kannatused inimestele anti, siis muutub kogu traagika ka täiesti absurdseks. Saadeti ju eestlasi Siberisse tubliduse eest. Selle eest, et inimesed olid elus midagi saavutanud, majad üles ehitanud, jõukust kasvatanud. Tublidus ei tule tööta, ütleb ka vanasõna. Nii et karistus töökuse eest. Mõistus tõrgub seda kõike vastu võtmast.

Langetan täna pea ja mõtlen neile inimestele, kes loomavagunites Siberisse küüditati. Nende saatus on mulle õpetanud, et vaba riigi eest tuleb olla tänulik. Sest kuni on vabadus, saame hakkama ka raskemate aegadega.