KIRJAD KOJU ⟩ 14. kiri: plädisevad külalised

Liis Auväärt kass Robiga. Foto: Triin Maasik

Tere jälle! Seekord olen omadega veidi puntras, sest kibekiirelt tuli valmis kirjutada uue Eesti Naise kaanelugu. Tekst on pikk, ajakirjas võtab see artikkel koos piltidega kaheksa täis lehekülge. Ning minul loo kirjutamine ühe päeva. Hommikul alustan, järgmisel hommikul lõpetan: umbes selline rütm on aastatega välja kujunenud.

See on isemoodi tunne, kui veedad terve päeva inimesega, kes polegi sinuga samas ruumis, aga märkmete ja salvestuse kaudu siiski. Istun vaheldumisi töölaua taga ja diivanil, sülearvuti kaasas. Vahepeal käin söömas, teen uinaku, jalutan. Peas on palju mõtteid ja enamik neist pole minu omad, kuid minu roll on sõeluda, mida just praegu võiks lugejale öelda. Sest seda ma usun, olles üle paarikümne aasta ajakirjanduses töötanud, et sõnu pole mõtet niisama vahtu peksta: midagi peaks inimene vastutasuks saama, kui võtab aega, et su kirjapandud teksti lugeda. Mõni lugu teavitab, teine tekitab rõõmu (või viha!), annab nõu või toob meid teineteisele lähemale.

Seekord oli mu intervjueeritav üks tuntud näitleja ja lavastaja, kes on samavõrra südamlik kui tark – ja mõlemat väga palju. Nii et istusin paraja portsu otsas, sest ajakiri pole kummist, aga häid mõtteid kõlas ses vestluses samuti – väga palju. Ilmselt sellepärast, et olin tööga niivõrd hõivatud, unustasin elementaarse asja. Ma ei pannud oma telefoni hääletule režiimile.