Saaremaa muuseumi igivanad õllekapad skänniti digimudeliteks

Kuressaare ametikool korraldas Upa õppekeskuses kahepäevase töötoa, kus omavahel põimiti Saaremaa pärandkultuur ja kõige uuemate digitaaltehnoloogiate võimalused.

"Tõime kokku traditsioonilise käsitöö ja digitaalsete tehnoloogiate võimalused, et talletada ning uurida Saaremaa muuseumi haruldasi käsitsi valmistatud õlletoopisid," ütles ametikooli kutseõpetaja Heiko Kull.

Kulli kinnitusel said osalejad praktilise kogemuse struktureeritud valguse 3D-skaneerimisel ning avastasid, kuidas digitaalsed mudelid leiavad rakendust nii disainis, hariduses kui ka pärandkultuuri säilitamises.

Pärast ringkäiku Upa tehnoloogiamajakas pidas Saaremaa muuseumi juht Priit Kivi loengu õllekappadest ja sellest, kuidas ajaloolisi esemeid õigesti käidelda.

Priit Kivi sõnul tõid nad muuseumi kogudest välja viis õllekannu umbes sajast, et oleks põnevam töötuba läbi viia. Vanim kann pärineb 1870-ndatest aastatest. Pärit on need Jämajast, Mustjalast, Kihelkonnalt ja Pihtlast.

"Õllekannud on minu arvates digiteerimiseks põnevamad kui kaasaegsed objektid," ütles Kivi, kelle sõnul on muuseumi jaoks oluline vanade käsitöövõtetete ja esemete tutvustamine. Koopiaid eksponaatidest Kivi esialgu veel tellima ei hakka.

Seejärel andis Heiko Kull ülevaate 3D-skaneerimise tehnoloogiatest ja nende kasutusvõimalusest, millele järgnes õllekappade skaneerimine, nendest mudelite salvestamine ja visuaalse andmebaasi loomine.

Kannu reaalseks väljaprintimiseks tehakse ilmselt eraldi koolitus, sest skaneeritud info töötlemine ja ettevalmistamine printimiseks võtab aega.

Heiko Kulli sõnul saab tänapäevaste tehnoloogiatega edukalt ühendada kunsti-, ajaloo-, kultuuriloo-, joonestamis-, joonistamis-, 3D-modelleerimise, lasertöötluse ja 3D-skaneerimise tunnid.

Kuressaare Vanalinna kooli tehnoloogiaõpetaja Liina Kilter õpetab tehnoloogiat kuni kaheksandatele klassidele. Tema magistritöö teema on erinevate õppeainete lõimimine.

"Vana ja uue sidumine on kindlasti üks osa sellest. Siit saab häid nippe ja koostööd teeme Heikoga juba praegu, sest Vanalinna koolil tehniline baas puudub, kuid mingil tasemel saab skaneerida ka telefoniga. Selline õpe võiks pihta hakata juba neljandast klassist," rääkis Kilter.

Lisaks oleks osa õppetööst muuseumikülastused ja esemeid saaks skaneerida seal kohapeal.

Jüri Soo Pöidelt ütles, et sel aastal on Pöide kooli 3.–4. klassi poistele laseri huvitund, kus nad kasutavad väikese pinnaga 40x 40 cm laserit.

"Seal õpime, kuidas saada arvutist asi päriselt koju kapi peale puidul või paberil väljalõigatuna või graveeritult. Täna õpin, kuidas teha asjast skaneeritud mudel," selgitas ta, miks ta töötuppa tuli.

Olukorras, kus suveniiride tegemine on muutunud lihtsaks, peab Soo oluliseks ideed ja oskust eristuda.

"Oleme harjunud vaatama poeriiulitel ühesuguseid asju, kuid sa pead oskama lõimida. Idee tuleb kokku panna laseri, 3D-printimise ja skaneerimisega. Sa pead tegema oma toote huvitavaks, olgu siis puidus või plastis, seal peab olema emotsioon. Näen poiste pealt, et asi tuleb reaalselt valmis teha, siis see kinnistub," ütles Soo.

Töötoa läbiviimist ja õppematerjalide loomist toetas Inseneriakadeemia.