Johannes Aavik 145: uulits või tänav?

Foto: Merit Karise

1909. aasta suvel saadab Johannes Aavik Helsingisse Friedebert Tuglasele kirja, mida sobib meenutada Kuressaare linna läheneva sünnipäeva puhul:

“Armas sõber!

Nüüd olen peaaegu juba terwe nädali Kuresaares olnud, kuid kahjuks weel mitte midagi teinud, nii on see elu siin laisaks ja unistawaks tegew. Ja ma maitsen teda ka praegu ta enese pärast, täitsa iseteadlikult täite lonksudega, peaaegu tund tunnilt, et temast wiimast essentsi wälja imeda ja mitte midagi maitsmata jätta.

Mu elu suwel Kodulinnas on mulle ikka kõige ilusam, kõige luulelikum olnud; tal on isesugune charme minu kohta. Ma elan siin perekonnas kui oma ja kui külaline ühtlasi. Pärast seda kui on suurelinna müüride wahel ja majahiiglaste urgastes kui wangis kiratsetud, sünnitab just see kontrast siin maja põllu äärel ja oma jaoks, lai wäljawaade, oma aed, mis kaunis suur, omade inimeste seas wiibimine, see kodune ja idyllilik ümbrus, imelikku rahustawat, regeneerivat ja paitawat lõbu. Ja selle juurde tulewad need wäärtused, mis terwel linnal ja Saaremaal minu kohta on.

Kuresaar ise on juba wõimeline minus teatud meeleolu äratama, mis häädtegewalt mõjub. Sellest linnast on raske kindlat aimet anda. Ta on kontrastidest koos. Kuresaar ei ole mitte willade linn, ehk ta küll rohelisesse upub, kust ainult mõned tornid ja punased ta kõrged telliskiwi katused wälja paistawad. Kuresaare on kompakt kindlate terawate konturidega, selgete joontega; mõned uulitsad on otse imponeeriwalt laiad, grawiteetlikud ja suurtsugused oma wähe wanaaegsete majadega, walgest paekiwist trotuaridega ja tiheda prügitusega.

Wahel sünnitawad aedades kaswawad puud üle uulitsa rohelise katuse. Ja niisugused uulitsad on harilikult ikka inimestest tühjad ja iseäralikult waiksed, harva kui Sulle sääl juhtub keegi elaw olewus vastu tulema. Wõiks sellepärast ka ütelda: Surnud Kuresaar. Ja wanaduse, wanaaegsuse ja peaaegu mahajäetuse karakter, mis Kuresaare majadel ning uulitsatel on, annab talle iseäraliku luule ja kalli wana asja wäärtuse. Niisugust ümbrust, niisugust meeleolu ei saa mitte kunstlikult luua.

Peaksid tõepoolest üks kord Kuresaares käima, siis näed, et ma mitte liialdanud ei ole. Ta on idyll, küla, aga ühtlasi siiski ka linn, mis tihedast ja kontsentreeritud kulturast tunnistust annab. Selleks mõjub ka suurelt osalt see kaasa, et siin suwel palju supelwõõraid on; nende tõttu on siin suwel sagedasti kontsertisid, pidusid, kaks korda päewas mängib orkester.”

Lugeja pani ehk tähele, et Aavik kasutab sõna uulits, mitte tänav. Mis on ühtpidi üllatav, sest Aavik eelistas oma- või soome päritolu sõnu, mis kaalukausi tänava kasuks kallutaks, sest see on algskandinaavia ja soome-ugri keelte kaudu kui ‘kõvaks tallatud koht maja ees’, ‘aiaga ääristatud tee’ meile jõudnud. Teisalt polnud Aavikule sõna algupära otsustava tähtsusega. Kui võõrsõna sobis kõla poolest eesti keelega, võis selle laenata eesti keelde.

Luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija Johannes Semper kirjutab oma mälestustes, et liikus jutt (tõenäoliselt huumori võtmes - MK), et Aavik oleks olnud kohe valmis Rootsist Eestisse kolima, kui siin tänava asemel uulits käibele läheks. Tänane guugeldaja leiaks Eestist kohe, kuid ainsa uulitsana tänavagurmeed pakkuva söögikoha Uulits, mis võiks Aavikut rõõmustada juhul, kui seal pakutaks väga hästi valmistatud biifsteeki mädarõikaga, mis oli me keelemehe lemmiktoit.

Ja muide, uulitsa ja tänava küsimus polnud oluline mitte ainult me keelemehele: 1923. aasta 19. oktoobri ajalehe Kaja Tallinna sõnumite rubriigis on järgmine teade (lühendatult - MK): “Uulits ja tänav maadlevad edasi: Viimasel volikogu koosolekul tekkis jälle vaidlus, kas tuleks tarvitada uulits või tänav. Kuigi mõni aeg tagasi otsustas volikogu tarvitada tänav, pole isegi linnavalitsus sellest täpselt kinni pidanud. Puudub pealegi ühtlus linnade juures: nii tarvitavad Kuresaar, Tartu jne järjekindlalt uulits. Linnapea seletas, et seda küsimust võib otsustada ainult volikogu ja pani ette selguse muretsemiseks kohe hääletust toime panna. Hääletamisel saab uulits poolt 35 häält ja vastu 7 häält. Sellega on otsustatud tarvitada jällegi uulits.”

Tundub, et Aavikute majamuuseumil tuleb teha üks tänavakunstiaktsioon ja riputada Vallimaa tänava sildi kõrvale sünnipäevakaardina uulits. Ikka selleks, et me keelemees saaks oma 145. sünniaastapäeva puhul hõirida ehk võidurõõmutseda!