KÜLA LOOD: Esmane pole loodus, vaid netilevi

VÄLJASÕIDULE: Elisa kliendihooldustehnik Andi Pärnoja on valmis startima nii lumes kui ka vihmas. Foto: Maanus Masing

Saaremaa maanurkades võib endiselt trehvata paarikümne aasta vanuseid Sateco telekaid, kuid mustvalged pildikastid on nüüdseks ajalugu.

Satelliittelevisiooni algusaegadest tänaseni antenne paigaldanud ja rikkeid parandanud Elisa Teleteenused AS-i kliendihooldustehnik Andi Pärnoja (46) teab, et kolmandik Saaremaa elanikest vaatab endiselt saateid kineskoopekraani vahendusel. Mustvalget ekraani enam ei kohta, küll aga veerand sajandit tagasi Aasias toodetud Saaremaa firma Sateco kaubamärgiga riistapuid. Jõuliselt tulevad peale mooduliga varustatud telekad ning kahe puldiga töötavaid digibokse kasutavad veel vaid üksikud vanainimesed.

Ehkki Saaremaal levib nagu mujalgi kõige kaasaegsem, HD-kvaliteedis telepilt, on selle osakaal praegu veel väike, sest HD-telepilt eeldab täiesti uusi telekaid. Uut tehnikat lisandub tasapisi, aga järjekindlalt. Ka maakohtadest leiab käsitsi kokkupandud 2500 eurot maksvaid telereid. Inimesi, kes hindavad kvaliteeti, leidub sõltumata elukohast.

Tavaantenni levi on kõige kehvem Sõrve otsas, sest Levira Sauvere masti signaal erinevalt Läti omadest sinna eriti ei ulatu. Näeb küll vabalevi kanaleid (ETV, ETV2, ETV+  ja Tallinna TV), mille jaoks seisab Lõopõllus eraldi mast. Sõrve televaataja elab Viasati peal, taldrikute peal, räägib Pärnoja. Pisut väiksem on leviprobleem Kihelkonna taga ja Pammana poolsaarel, kuid seal aitab hädast välja internetil põhinev IP-televisioon ja seal pakutav Elamus-pakett, kes vähegi soovib. Ilma antennita IP-TV on küll pisut kallim, aga rikkaliku valiku ja järelvaatamise võimalusega. Ka ühel Võhma kandi elanikul lahendas tehnik levitühimiku hiljuti interneti abil.

Kõige enam on väljakutseid levi tõttu äärealadel. Näiteks Pammana poolsaarel või Muhus, isegi mõnel pool Kuressaares esineb tõsiseid leviprobleeme. Samas teevad inimesed ka ise vigu: ostavad esindusest kaasa ruuteri, kuid paigaldavad selle valesti.  Tehnik läheb kohale ja selgub, et ruuter on kõige viletsama koha peal üldse.

20 aasta vanune televiisor on reeglina tänastest ametivendadest kõvasti töökindlam.

Ei saa eirata tõsiasja, et tehnikaajastul on ka Saaremaa õhk muutunud erinevatest signaalidest paksuks. Lisaks mobiilioperaatoritele levitavad neid elektrilised kodumasinad, mistõttu tavalisele  antennile lisandub järjest häireid. “Kui vanasti panid antenni ülesse ja kõik oli super, siis täna on mõõtjat eelkõige selleks vaja, et ei paneks antenni paika sellise koha peale, kus see ei näita,” nendib Andi Pärnoja.

Ühes Muhu majapidamises töötas telekas ainult ilusa ilmaga. Vihmaga oli pilt pühitud, aga just siis on rohkem põhjust teleka ees istuda. Kulus tükk nuputamist, aga lõpuks saadi asi korda. “Ehitad võrgu ringi ja leiad lõpuks suures pikas talumajas selle koha, kus pilt on,” ütleb Andi.

Pärast Kanal 2 ja TV3 vabalevist lahkumist liitus Elisa teenusega suur hulk eakamaid inimesi ja Andil tuli üle maakonna panna uusi antenne. Välja tuli vahetada vanad veneaegsed antennid, isetehtud antennid. Pilt oli üsna kirju. Paljud pensionärid ei vaatagi muud kui Kanal 2 ja TV3. Nii mõnigi ei taha peale Kanal 2 üldse midagi näha. Näiteks TV6 ja Kanal 12 saadetes on nende jaoks liiga palju vägivalda.

20 aasta vanune televiisor on reeglina tänastest ametivendadest kõvasti töökindlam. Tehasest tulevad telekad hinnaga 200 eurot ja natuke peale kestavad sageli vaid 4–5 aastat, garantiiaja lõpuni. Pool aastat tagasi käis Andi rikkel, kus kaks aastat kasutuses olnud telekal oli ekraan läbi. “Hiina elektroonika on läinud tänapäeval väga viletsaks, elektroonikakomponendid ei pea vastu,” tõdeb Andi Pärnoja. Vilets kvaliteet on vesi telekatootjate veskile, sest nende huvides on pidevalt midagi müüa. “Nad võiksid oma pillid kotti panna, kui toodaksid telekaid, mis peaksid vastu kümme aastat,” selgitab ta.

Andi Pärnoja hinnangul kasutab iga kolmas maal elav pensionär praegu internetti. Et tänapäeval pensionile jäävad inimesed on enamjaolt internetiga sina peal, siis interneti kasutajate arv maal aina kasvab. Kes enne piirdus arvutiga töö juures, tahab seda pensionipõlveks ka koju. Paljud, kes kolivad linnakorterist maale, tahavad neid samu teenuseid uude elukohta järele. Paraku pole see alati sama kvaliteediga võimalik. Seetõttu ostetakse kinnisvara juba ka selle järgi, kui hea on ühes või teises kohas internetilevi. “Kolitakse ikka levialasse ja esmane pole loodus, vaid teenuste kättesaadavus,” teab Andi Pärnoja. Internet ja televisioon on maal väga olulised asjad, eriti talvel pimedaga. Pärast talvist rahulikumat perioodi hakkab teleteenuste tehnikul tihedam töö pihta kevadel, kui suvilates algab hooaeg. Siis sõlmitakse taas liitumislepinguid, mis vastu talve tavaliselt ära lõpetatakse. Ja kui antennid on talvel tuule ja tormiga paigast nihkunud, tuleb neid õigeks sättida.

Mesinik ja diskor

Põhitöö kõrvalt soojendas Andi üles oma vana armastuse mesinduse vastu. Huvi tekkis Andil sünnikodus Kõrkkülas, kui talle noore mehena sattus kätte mesindusalane raamat, mille jooniste järgi ta ise mesitaru kokku pani. Andi meenutab, et tollal olid mesilased väga kurjad. Nagu katjuušad sööstsid nad taru avanud mesinikule peale ja vähemalt 10 sutsakat oli alati garanteeritud. Kõrkkülas pidas Andi mesilasi kümmekond aastat, kuni pärast kolimist Kuressaarde asi pikalt soiku jäi. 

Neli aastat tagasi võttis vana kirg uuesti võimust ning nüüdseks on Andil Pihtlas ja Randveres kokku üle 20 mesitaru ning tarude peremees ise Saaremaa meetootjate ühingu liige. Raamid ja tarud meisterdab Andi ise. Mesindus on üldiselt rahulik ala, vaid sügisel läheb korraks kibekiireks kätte. Appi tulevad nii naine, lapsed kui ka sõbrad. “Kes kaanetab, kes pakendab,” ütleb Andi. Talvel on rahulik, kuid kevadel hakkavad sõrmed jälle sügelema.

Neli aastat tagasi võttis Andi vastu uue väljakutse ja pani end proovile diskorina Kodulinna lokaalis. Korra nädalas mängib ta seal muusikat praegugi. Noorena italo disco austaja olnud mehe maitse on läbi teinud muutuse. Muu hulgas kuulub tema sümpaatia nüüd nüüdisaegsele vene popmuusikale, mida ta meelsasti ka tantsusaalis mängib.

Kui kogenud diskorid kipuvad mõnikord omasse aega kinni jääma, siis Andi katsetab alati uut muusikat. “Olen saares vast ainus kes viitsib uue tantsumuusikaga kaasas käia,” räägib ta. Oma playlisti täiendab ta uute lugudega, kuulates Sky raadiot ja Youtube´i, aga ka spetsiaalsetelt 

DJ-dele mõeldud tasulistelt lehtedelt.

Andi, kes kasutab diskorina oma heli- ja valgustehnikat, on nõutud juba ka väljaspool lokaali. “Täna olen jõudnud selleni, et broneeringud jaanipäevaks on olemas,” rõõmustab mees, kes nüüdseks on proovinud ka õhtujuhi rollis olla.

Kui erapeol on ikka 60 inimest vaja “käima” saada ja ka DJ-rollis olla, pole mahti isegi torti süüa.

Tantsusaalis näeme!