Lageraie paljastas loata rajatud väliseestlaste suvituskoha

UUS OMANIK: Hirmust, et asi võib veel hullemaks minna, ostis Vallis Alliksoon naaberkinnistu koos majadega ära. Foto: Maanus Masing

Lageraie tõi Meiuste külas metsatukast nähtavale puitmajakesed, mille teadaolevalt ilma ühegi loata panid omal ajal püsti Rootsi väliseestlased.

Puitmajakesed, mis seni jäid riigimaantee ja rannajoone vahelisel 12 ha suurusel metsalangil võõra pilgu eest varjatuks, seisvad nüüd 1,5 aastat tagasi tehtud lageraie tulemusel mereäärsel tühermaal nagu sadul sea seljas. Raielangi naabruses asuva Sadama talu peremees Vallis Alliksoon ütleb, et teadaolevalt ilma igasuguse ehitusloa ja ehituskeeluvööndi kooskõlastuseta püsti pandud kaks hoonet kuulusid Rootsi Kuningriigi eesti soost alamatele, kes selle kinnistu jupp aega tagasi päranduseks said. “Kolm venda, vanemad härrasmehed ehitasid need kaks maja siia ja käisid siin puhkamas,” räägib Vallis Alliksoon. Majakesed on sisuliselt öko-onnid, kus puudub vesi ja elekter, küll aga on olemas prügi sorteerimise urn ja kuivkäimla.

Rikkus turismitalu vaate

Lageraie tagajärjel on puhkemajandusega tegeleva Sadama talu ümbritsev keskkond tundmatuseni muutunud. Kui seni paiknes talu lääneküljel kaunis parkmets, siis pärast lageraiet seisavad turismitalu külalised silmitsi tüüpilise lageraiest maha jäänud tühermaaga. 10 aastat puhketalu ümbritseva maastiku kujundamisega vaeva näinud Vallis Alliksoon on metsatuka mahavõtmisest häiritud. “See oli suur üllatus, mis rikkus minu tuju üsna suuresti ära,” meenutab turismitalunik. “Tahad ühte ilusat asja teha, aga siis tõmmatakse kõrvalt mets maha.”

Alliksooni sõnul võttis metsatuka maha puidufirma, kes ostis väliseestlaste maa ühes majadega ära. Kuigi Sadama talu peremees näinuks meeleldi, et mingi osa taluga piirnevast metsast säiliks, siis keegi naabrit eelseisvast ei teavitanud. Mahavõetud mets oli Alliksooni sõnul ilus täiskasvanud parkmets, mis väärinuks sellisena säilitamist. “Oleks ilus olnud mitte minul üksi, vaid ka ümbruskonna rahval, sest siin asub ujumisrand.”

Kohe, kui metsafirma rasketehnika kohale saabus, pöördus Sadama talu peremees kirjaga keskkonnaametnike poole. Tundis huvi, kas tohib teha lageraiet mere ääres ja naabri valdustega piirneval alal. Vastus tuli 30 tööpäeva möödudes, siis, kui harvester ja isegi kokkuvedaja olid juba tööga ühel pool. Kõik oli raieloaga kooskõlas ja õiendada polnud tegelikult enam midagi, tõdeb Alliksoon.

Edasi pakkus metsafirma lagedaks raiutud maatükki naabrimehe poolest Sadama talule müüa. Hirmust, et asi võib mingil moel veel hullemaks minna, leidis Alliksoon raha ja ostis tühjaks raiutud 12 ha suuruse kinnistu ära. Ühtlasi sai ta endale ka väliseestlaste ökoseikluse tummad tunnistajad, mis nüüd isegi mõnesaja meetri kaugusele riigimaanteele kätte paistavad. 

Istutab tammiku

Et Sadama talust avanev vaade raiejärgsele tühermaale on häirivalt trööstitu, on mitmed turismitalu külastajad väljendanud oma arusaamatust. “Paljud on juba küsinud minult, et miks sa tegid sellist asja,” lausub Alliksoon. Saanud teada, et raie lasi teha kinnistu eelmine omanik, leitakse sellegipoolest, et oleks pidanud kuidagi vahele astuma. Seadus ei anna aga mingit võimalust naabril ennast sellise lageraie eest kaitsta. Ja kuigi on palju räägitud headest raietavadest ja naabritega kooskõlastamisest, siis antud juhul midagi sellist ei toimunud.

Vallis Alliksoon räägib, et lagedaks raiutud ala merega piirnevasse ossa tahab ta paari-kolme hektari ulatuses tammiku istutada, ülejäänud alale tulevad männid ja kuused. Rootslaste ehitatud majakesi ta lammutada ei kavatse. Hiljemalt 10 aastat pärast on need uuesti puudest varjatud ja siis saab neid ehk Sadama talu külalistele välja pakkuda. Praegu see vaevalt võimalik on. Majad on omanikest jäänud sisuliselt puutumata kujul, isegi asjad on veel sees. “Ühes majas olen käinud, teises isegi mitte, aga ma tean, mis seal on,” ütleb Alliksoon.