MADLI PESTI: Kameeleonlik ajalugu

Madli Pesti

FOTO: Erakogu

“Kuressaare Linnateatri juhid Piret Rauk ja Aarne Mägi on taas leidnud kodusaarelt ka laiemalt kõnetava, olulise ajaloolise sündmuse,” kirjutab 1919. aasta Saaremaa mässust tehtud lavastusest teatriteadlane Madli Pesti.

Laupäev, 2. märts 2019 Kuressaares. Linnateatris algab saarlaste ja muhulaste 1919. aasta mässust kõneleva lavastuse “Tasa, vaikselt sõudvad pilved” esietendus. Laval kraaklevad saarlastest poliitikud saja aasta tagusest ajast: omavalitsustegelane, sotsiaaldemokraat Mihkel Neps ja Saaremaa komissar, parempoolne Victor Neggo (Harry Kõrvits ja Arvi Mägi). Pilluvad sõimusõnu, uhkeldavad oma saavutustega, teevad vastast maha ega pane tähele, mis elu elab rahvas ning et see rahvas hakkab kohe mässama. Kontekst linnateatri hubases saalis oli loodud.

Viis päeva verist mässu

Näidendi, mille pealkiri viitab mässust kõnelevale laulule, on Urmas Lennuk kirjutanud Kuressaare Linnateatri tellimusel ning näidatakse selles üht traagilisemat peatükki Eesti iseseisvuse teel. Mässuga tuli kaasa üle 800 Muhu ja Saaremaa mehe, kellest paljud ei pruukinud teadagi, mille poolt või vastu nad olid.

Tänapäeval leiavad ajaloolased, et toonastes oludes oli raske mõistlikul mõtlemisel end maksma panna ning konflikti teravnemise määras teadmatus. See maksis elu paarisajale muhulasele ja saarlasele. Mässuliste peajõud purustas mandrilt appi tulnud salk: 21. veebruaril 1919 toimus suure ohvrite hulgaga kokkupõrge Kuressaare lähedal Upa küla all.

Ajaloolise tausta selgitamise ja lavastusele konteksti loomise võtsid Saaremaa muuseum, ajaleht Saarte Hääl ja Kuressaare Linnateater ette tänuväärse põhjalikkusega. Saarte Hääl avaldas ajaloolaste Piret Hiie-Kivi ja Eda Maripuu artiklisarja, toimus ajalookonverents “Mässu kaudu vabasse riiki” ja teatris saab näha mässuteemalist näitust.

Raivo Trassi lavastuse tegelasteks on grupp Muhu ja Saaremaa noorukeid, keda ässitab mässule Aleksander Koit (Jürgen Gansen). Gansen loob meeldejäävalt triksterliku tegelaskuju. Lennuk on tegelase huvitavalt väljajätteliselt kirjutanud. Koit justkui peegeldab tema ümber koguneva noorukikamba meeleolusid. Kui poisid küsivad, mida kinni võetud paruni või Eesti Vabariigi kaitseliitlasega teha, küsib trikster-Koit vastu: mida te ise arvate? Andmata vastuseid, juhatab ta poisse mässama ja hävitama.

Lavastuses tõuseb aga peategelaseks hoopiski üks aktiivsemaid naismässajaid Alla Mari. Peategelane saab temast eelkõige tänu Jane Napi sisendusjõulisele mängule. Tema Alla Mari on vastandina füüsiliselt haprale kujule madala häälega, jõuline, sügava sisuga. Ta ei kehtesta end mängitsedes või valjuhäälselt, vaid kehastab justkui Saaremaa kivist maad kündvat vastupidavat ja jonnakat hobust. Alla Mari jääb kindlaks oma (vasakpoolsetele) aadetele ning tema hukkumine mõjub eriti traagiliselt.

Mässu kujutavas lavastuses ei saa mõistagi puududa rahvamass, kelle moodustavad professionaalsed näitlejad (Rauno Kaibiainen, Tanel Ting, Katrin Kalma) ja mitu koolipoissi (Uku Pokk, Uku Pärtel Rand, Juhan Soon, Rasmus Vendel, Matis Prostang). Lavastaja Trass on saanud nad ühtlaselt ja mõnusa energiaga mängima. Ehedust lisavad noorte lauldud rahvalikud laulud.

Üpris ajalootruu

Noort, veel savijalgadel vabariiki esindavad lipnik Tamm (Markus Habakukk) ning kraaklevad poliitikud Neps ja Neggo. Arvi Mägi ja Harry Kõrvits mängivad ka mõisnikku ja parunit. Kui Mägile on osaks saanud kehastuda mõistlikuks mõisnikuks, siis Kõrvitsa parun von Buxhoeveden on eriti groteskne kuju, ja teadaolevalt oli selline ka ajalooline isik. Kõrvits pakkus näitlejatest kõige suurema üllatuse: ta mängis eri rolle paksude värvidega, kuid veenvalt ja mitmekülgselt.

Niisiis, kõik on justkui suurepärane. On oluline teema, mida avatakse tõetruult, see tähendab, vastavalt meie praegusele tõlgendusarusaamale. On mõni huvitav näitlejatöö. Aga mulle on teatris oluline ka kõnetav esteetika. Seekord on vaieldamatult olemas tummine sisu, mis ütleb palju ka tänapäeval ja mida vaadates saab mõtiskleda meie valikute ja seisukohtade üle, kuid lavastuse esteetika on jäänud endisesse aega. Ikka need takused vammused ja puidust kujundus.

Lõpetuseks väike isiklik mälupildike. Mulle tulid ootamatult meelde “Upa-mehed”: nii kutsuti sõjajärgses Eestis esimest, 1963. aastal avatud dolomiitmonumenti. See oli nelja meetri kõrgune kivilahmakas, mille seest skulptor Endel Taniloo oli välja tahunud Saaremaa mässajad. “Ülestõusu” ülistati kui nõukogude võimu suurt saavutust. Kuju seisis Kuressaare kesklinnas, selle ees oli suur muruplats. Mäletan lapsena seal muru peal istumist ja ootamist, kuni ema poest tuleb. Et siis minna ümber nurga telefonikeskjaama mandrile isale helistama.

Upa-meeste laiade lõuapäradega näod kangastusid mulle alles nüüd ja ma sain justkui alles nüüd aru, mis sündmus see oli. Saaremaa mässust pole kahjuks kirjutanud suured saarte kirjanikud Smuul, Hint, Mälk, Uustulnd ega vennad Tuulikud. Nüüd on meil vähemalt põhjalik teatrikunstiline jäädvustus sellest kameeleonlikust ajaloosündmusest.

Ilmus ajalehes Sirp. Avaldatud lühendatult. Loe artiklit SIIT.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles