SUUR MAA, SUURED ASJAD: Realpolitik Eesti moodi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik
Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Erakogu

Ka meil, ETV-s, näidatud Taani krimisarja “Kuritegu” teise hooaja üks lõpustseene on visuaalselt meeldejääv. Justiitsminister Thomas Buch (Nicolas Bro), kes on avastanud, et tema eelkäija on seotud kuriteo varjamisega ja sellest teadsid ka kolleegid-ministrid, seisab nendega koos ühes ruumis.

Ta peaks lahkuma, aga poliitiline reaalsus on muutunud. Muutunud nii, et ühest füüsilisest sammust sõltub tema edasine elukäik. Tema moraalsed ja eetilised väärtused käsivad tal seltskonnast eemale astuda, aga kui ta vaikib ja jääb, tähendab see noore poliitiku karjääri edukat jätku. Dilemma peegeldub silmades. Uks sulgub tema ees. Minister Buchi valik oli realpolitik.

Umbes sarnane pilk on ka Jüri Ratasel sel nädalal ühel Postimehe fotograafi Tairo Lutteri fotol. Koalitsioonikõnelusi pidavate Keskerakonna, EKRE ja Isamaa juhid on tulnud ajakirjanike ette. Pilt on võetud küljelt. Kivinägudega Helir-Valdor Seeder ja Mart Helme seletavad midagi. Ratas seisab natuke tagapool ja vaatab otse kõrvale, Lutteri kaamerasse, silmades seesama realpolitik.

Võib-olla ma kasutan seda terminit natuke liiga üldistatult või meelevaldselt, aga Ratas tahtis võimule jääda ja nüüd peab ta kogu selle jama endast läbi laskma. Omaenda erakonnas jälle eri tiibu rahustama. Rääkima oma vene valijaga – sellele toetub ju Tallinnas ainuvõim. Avalikkust rahustama kõigi nende väljaütlemiste pärast, mida ennekõike EKRE liidrid päevast päeva kuuldavale toovad. Ilmselt rahustama ka Eesti strateegilisi partnereid Euroopas. Ent ju siis oli poliitiline kompromiss sellisel kaelamurdval moel lihtsam, kui olnuks Reformierakonnaga asjad läbi arutada ja kokku leppida. Pluss muidugi mugav peaministritool.

Ma ei ole Ratast kunagi teab mis väärtuspoliitikuks pidanud. Kui Ratas 2011. aastal Keskerakonna kongressil Edgar Savisaarele esimehe valimistel alla vandus ja ka juhatusest välja jäi, kaalus ta mitmeid variante. Üks talle lähedalseisev meedia- ja majandustegelane rääkis mulle toona, et Keskerakonnast lahkumine (ja ilmselt järgmise loogilise sammuna Reformierakonnaga ühinemine) oli enam kui päevakorral. Ratas jäi.

Ent ju siis oli poliitiline kompromiss sellisel kaelamurdval moel lihtsam, kui olnuks Reformierakonnaga asjad läbi arutada ja kokku leppida.

Väärtused pole Ratasest kaugel, ta on poliitiliste olude sunnil lihtsalt toetanud erinevaid väärtusi. Kokkuleppija ja läbirääkija on mees muidugi kõva. Ent ta tahab ka särada ja silma paista. Esil olla. Juhtida. Selge kaotus Kaja Kallasele oma valimisringkonnas on miski, mis talle hinge ei mahu ja eks nüüd lööb ta oma parimad kaardid lauale.

Ehkki seni on koalitsiooniläbirääkimistelt tulnud väga ümmargust juttu, pluss lahtistest uksest raginal sissemurdmine (jah, me jääme NATO-sse, kaitseme loodust, arendame digiriiki, korraldame laulupidusid), võib arvata, et küllap see võimuliit ikkagi kokku saadakse. Kuid millist hinda tuleb maksta Ratasel selle poliitilise kokkuleppe eest isiklikus plaanis, poliitikuna, me muidugi veel ei tea.

Võib-olla on Ratas enda jaoks siiski ka strateegilise plaani B ära teinud ja me näeme teda ühel hetkel hoopis kuskil Euroopas askeldamas. Praegu seisab ta kahe sirge jutuga kivinäolise mehe selja taga ja vaatab kõrvale, fotograafi kaamerasse. Niisugune on valimistejärgse Eesti poliitiline reaalsus.

Tagasi üles