Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/22/11887087t1h1e2b.jpg)
Saia külaelanike soov kasutada kalmistu külastamiseks harjumuspärast otseteed on mõistetav. Teeb ikka meele mõruks küll, kui ühel päeval seda enam teha ei saa. Ringiga minnes tuleb teekond ju palju pikem. Eakatele ja liikumisraskustega inimestele aga ka palju vaevalisem
Seepärast on arusaadav ka kohalike soov, et omavalitsus nende eest seisaks ja laseks põllumaid läbinud raja, mida aastakümneid kasutatud, iga hinna eest taastada.
Paraku kuulus kalmistuni viinud rada erakinnistute koosseisu ega eksisteerinud juriidilises mõttes teena. Seega on kohalikul rahval paraku üsna kasinad võimalused “oma tee” tagasi saada.
Ainus võimalus, kuidas ringiga mineku asemel “lõigata”, on kinnistute omanikega kokkuleppele jõuda. Ning kui muud moodi ei saa, siis veidi oma teekonna trajektoori muuta. Siin on aga üks võtmeküsimusi see, millised on maaomanike ja läbipääsu soovivate külaelanike omavahelised suhted.