Ainus, mis selge, on see, et sellele polegi nii väga lihtne vastata. Selle küsimusega olen pidanud maadlema juba sest ajast saati, kui noore ja hakkaja, kuid ikkagi parajalt saamatu kokahakatisena oma esimese peakoka töökoha vastu võtsin. See oli see aeg, kui peakoka ametist sai omamoodi staatus.
Kunagi, kui Martiniga (Meikas - toim) koos restoranide Ö ja Kaks Kokka juures alustasime, arutasime omavahel, et mis meie eesmärgid võiksid olla, mida tahame saavutada ja kuhu tahame jõuda. Minu soov oli, et meie restoranid leiaksid tunnustust mitte ainult meie külaliste seas, vaid et meid märgataks ka väljaspool Eestit. Et inimesed tahaksid Eestisse reisida just meie maitsete pärast ja et Eesti toit pakuks kõneainet ka mujal maailmas. Läks aega.
Ühtäkki hakkasid meid külastama ka välisajakirjanikud. Välismaalastel polnud tihti halli aimu, mis asi see Eesti üldse on, mida eestlased söövad, mis on siinsed tavad ja kombed. Me oleme ju nii tillukesed selle suure palli peal. Välismaalaste küsimused panid mind ennastki mõtlema asjadele hoopis teisiti.
Toit on igal pool samasugune
Minu jaoks toimus üks suurimaid avastusi siis, kui käisime Ukrainas toidukonverentsil esinemas, kus kandsime ette oma parimad hitid esimeselt albumilt “Ö” ja teiselt kauamängivalt “Kaks Kokka”. See oli suur ja uhkelt korraldatud foorum restoranisektori inimestele Kiievis. Tohutu hall suure lava, ekraani, valgustite-prožektoritega ja kõlarite torniga, keset lava aga ehitatud korralik professionaalne köök.