VELLO MÄSS: Maasilinna laev – Väinamere ajakapsel

SA Eesti Meremuuseum merearheoloogia teadur, uurimislaeva kapten Vello Mäss

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

“Olime leidnud autentse Väinamere uisu, esimese ja senimaani ainsa ajaloolise purjelaeva selle füüsilisel kujul, millist ei tunta üheski teises Läänemere mereriigis,” meenutab SA Eesti Meremuuseum merearheoloogia teadur, uurimislaeva kapten Vello Mäss.

Põhjamaade ühe tuntuma merearheoloogi Christer Westerdahli klassifikatsiooni järgi kuulub Väikese Väina mereala oma pikaaegse asustusajaloo, asukate merendusliku elulaadi ja mitmete sadamate tõttu klassikaliste mere-kultuurmaastike hulka. Selliste kultuurmaastike ajaloo uurijaile on tähtsamad maastikuelemendid mitmesugused veesõidukid – laevad ja paadid. Eriti hinnalisteks peetakse veekogu põhjast leitavaid vanemaid laevavrakke, nn ajakapsleid, kus aeg on aastakümnete ja -sadade vältel laeva hukumomendist alates peatunud.

Viikingilaevast tähtsam leid

Just sellise ajakapsli leidis 1985. aastal Maasi ordulinnuse (Soneburg) esist mereala inspekteerinud Eesti meremuuseumi allveearheoloogia klubi Viikar sukeldujate rühm. Klubi tuli Saaremaale muuseumi  tolleaegse merendusajaloo osakonna juhataja Bruno Pao initsiatiivil lootuses väina põhjast midagi leida. Oli ju klubi põhikirjas ette nähtud punkt arendada tegevust muinaslaeva leidmiseks. Muinaslaeva all mõeldi salamisi loomulikult viikingilaeva. Vana veesõiduki vrakk leitigi.

1985. aasta jaanipäeval esmakordselt nähtud leid pani käima enam kui 20 aasta pikkuse protsessi vraki uurimiseks, ülestõstmiseks, konserveerimiseks, Tallinna Lennusadamasse viimiseks ja seal eksponeerimiseks.

Vraki ehituslikke iseärasusi uurides selgus, et Eesti merendusajaloo jaoks osutus leid viikingilaevast oluliselt tähtsamaks. Kõigepealt osutus 16. sajandi keskpaika dateeritud laev Saaremaa laevameistrite tööks kohalikust materjalist. 2001. aastal rahvusvahelisel merearheoloogia konverentsil Taanis tehtud ettekanne nn Maasilinna laeva leiust ja selle oskuslikust ehitusviisist tõstis Eesti merearheoloogia asjatundjate tähelepanu fookusesse. See haritud ja paljunäinud rahvas ei olnud kunagi näinud ega midagi kuulnud säärasest ehitusviisist ega saanud aru laeva otstarbest.

See rahvusvahelisel merearheo­loogia konverentsil osalenud haritud ja paljunäinud rahvas ei olnud kunagi näinud ega midagi kuulnud sellisest ehitusviisist ega saanud aru laeva otstarbest.

Üheks suurimaks kahtlejaks osutus Stockholmi ülikooli merearheoloogia professor Cederlund, kes sõitis Orissaare Illiku laiule seda imeasja vaatama. Huvilisi tuli mujaltki. Raskustes olid eestlasedki – ei saadud aru laeva ehitusel kasutatud keerulistest tehnilistest lahendustest, kuni aastaid hiljem jõudis rahvaluulekogumikust leitud “Uisulaulu” lugedes kohale, et tegemist on multifunktsionaalse transpordilaevaga, mis kõlbas nii ehitusmaterjalide, kariloomade kui ka puhtas riides reisijate üle väina vedamiseks.

Olime leidnud autentse Väinamere uisu, esimese ja senimaani ainsa ajaloolise purjelaeva selle füüsilisel kujul, millist ei tunta üheski teises Läänemere mereriigis. Viikingilaevu on hulgaliselt leitud nii Taanis, Rootsis kui ka Norras. Nende koopiaid on tehtud Eestiski. Meie uisk on ainukene.

Kohtumine mererahvaga

Maasilinna laevast ja selle leidmisest rääkisin mina meremuuseumi teaduri ja merearheoloogina tänavu Maasilinna loengusarjas 26. märtsil. Tuntud kultuuritegelase Silvi Teesalu kutsel saime Orissaare mererahvaga kokku asula gümnaasiumi ühes muljet avaldavalt heas korras õppe­klassis. Seal arutasime – minu kui lektori pildivaliku toel – Maasilinna laeva olemuse üksipulgi läbi.

Seltskondlikule vestlusele järgneval päeval viis Silvi Teesalu lektori koos abikaasaga ekskursioonile Maasilinna varemete juurde, kus kuulsime huvitavat juttu seal korraldatud ja edaspidiseks  planeeritud kultuuriüritustest.

Tagasi üles