Britid on nagu Estragon ja Vladimir Samuel Becketti maailmakuulsas näitemängus “Godot’d oodates”. Nad ei tea, kas euroliidust ära minna või mitte minna, ja kui ikkagi minna, siis üldse kuhu. Godot aga teadupärast ei tulegi.
SUUR MAA, SUURED ASJAD: Unistuste lihapallid mööblipoest
5. aprill 2019, 00:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie Eestis enam ootama ei pea. IKEA tuleb. Viimaks.
IKEA on 1943. aastal Rootsis asutatud ettevõte, millel on üle 400 kaubamaja poolesajas riigis. Ettevõte pakub tööd mulluse seisuga enam kui 200 000 inimesele, grupi aastakäive ulatub 38,8 miljardi euroni ja kauplusi üle ilma külastas mullu 957 miljonit inimest. Ettevõtte lõi Smålandi tisler Ingvar Kamprad, kes lisas oma initsiaalidele kodutalu (Elmtaryd) ja kodulinna (Agunnaryd) esitähed ja saigi kokku akronüümi IKEA. Kamprad suri mullu, olles jõudnud maailma rikkaimate inimeste sekka.
Ent mis asi see unistuste IKEA siis õieti on?
Mis teeb ühe, vabandust, mööblipoe nii vastupandamatuks, et selle pärast võetakse ette autoreise naaberriiki? Lähim IKEA pood asub Riias ja linnalegendi järgi ei käivat eestlased enam Lätis alkoholi, vaid nimelt IKEA pärast... (Säh sulle aktsiisipoliitikat!)
IKEA lähtub oma tegevuses filosoofiast, et “igaühel on õigus paremale kodusele elule”. Asjade disain olgu seepärast skandinaavialikult lakooniline, funktsionaalne, kvaliteetne, loodussõbralikest materjalidest, pilkupüüdev ja loomulikult taskukohase hinnaga. IKEA kasutab mõistet “demokraatlik disain”, mille hüvanguks töötab nii disain, materjalivalik kui ka tarneahelad.
Ent miks ikkagi ehitada kaubamaju, kui meil ometi on e-kaubandus? “Aga sellepärast,” ütleb mu tark naine, “et inimesed tahavad vaadata ilusaid asju.” IKEA poed ongi natuke nagu disainisalongide või kunstigaleriide moodi. Käid ja imetled. Ja kui midagi meeldima hakkab, saad pärast mugavalt laost kätte, vead autoni ja topid pakiruumi. Kusjuures suuredki mööblitükid on nutikalt osadeks võetud ja nii pakitud, et saad sõiduautogagi korraga mitu asja koju viia.
Igas asjas on ka mõni paradoks varjul. Maailmas on IKEA saavutanud sellise positsiooni, et teda on juba süüdistatud kodude igavaks standardiseerimises. Mine tõesti tea, võib olla saab IKEA-st ka kunagi midagi niisugust nagu kiirmoeäri H&M, mille Eestisse tulek tekitas ostlussõprade seas omal ajal ka tohutut elevust. Nüüd on mainitud bränd esindatud igas suuremas kaubanduskeskuses ja ajab trenditeadlikuma tarbija haigutama. Aga see on esialgu kaugem tulevik.
Lähitulevik toob Eestisse IKEA näidiste saali ja e-poe väljastuskeskusega. Kuid võib arvata, et küllap teevad nad siia ka kaubamaja. Ja siis, hea lugeja, tuleb ka IKEA suure söökla moodi kohvik! See, muide, on sama oluline kui mööbel ja majatarbed.
Skandinaavias on hinnad teadagi kallid ja perega välja sööma minnes tuleb arvestada kõva väljaminekuga. IKEA pakub aga portsu lihapalle ka meie mõistes soodsa hinnaga. Seepärast näebki Rootsi ja Soome IKEA-tes peresid pikkades järjekordades seismas, et oma maitsvat einet kätte saada. Lastele on see ilmselt päeva parim osa. Kaua sa neid riiuleid ja kappe ikka vaadata jaksad. Lihapallid on ikka hoopis teine asi, võib-olla isegi maailma parim – meenutage Karlssonit katuselt!