JUHTKIRI: Meite keel

FOTO: Saarte Hääl

Mandri elanik tundvat saarlase kohe ära, kui see suu lahti teeb ja kas või mõne sõna kuuldavale toob. Teab ju igaüks: saarlaste kõnepruuk on sootuks teistsugune kui suure maa rahval. No kes see siis poleks kuulnud nalju saarlasele omase ö-hääliku kohta, mida too kasutab ka “õ” asemel (mis sellest, et tegelikult teeb neil kahel häälikul vahet suur osa saarlastestki – iseäranis need, kes pärit ida poolt õ-hääliku piiri).

Isegi, kui ühtki ö-d ei kosta, määravad terasema kõrvaga kuulajad kõneleja saarlaseks tema pisut laulva intonatsiooni järgi. Lisaks intonatsioonile on saare keeles aga terve hulk ainult siinsele piirkonnale omaseid murdesõnu. Tõsi, paljud neist on küll unustusse vajunud, ent väärt meelde tuletamist.

Võrokad on oma keele üle uhked, püüdes oma esivanemate keelt elus hoida – näiteks kuulub võru keele õpe sealsete koolide programmi. Esimene võrukeelne kooliraamat, lugemik, nägi trükivalgust juba 1993. aastal.

Mis on saare murdekeele osas vastu panna? Mullu ilmus “Sörulase aabits”, juba 2011. aastast on veebis kättesaadav Muhu murde e-sõnastik. On tõepoolest ülim aeg, et välja antaks ka saare keele õpik – nagu murdehuvilisi ühendaval MTÜ-l Keelekaja see kavas ongi.

Küllap sel õpikul juba kasutajaid jätkuks!

Tagasi üles