/nginx/o/2019/02/11/11780776t1h0b33.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/16/11955186t1h6f7f.jpg)
“Kuressaare haigla ei vaja rahvusvahelist lennuvälja selleks, et hinge vaakuv vastsündinu Tallinna haiglasse toimetada,” leiab Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni.
RAUL VINNI: Elupäästmiseks pole vaja lennuvälja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hakkasin hiljuti mõtlema, et minu ajakirjanikuna töötatud aja, varsti 13 aasta jooksul, on pea kõik tähelepanu keskpunktis olnud teemad ühel või teisel moel lahenduse leidnud. Isegi linna keskväljaku ehitamine läks käima ja saab loodetavasti üsna pea ka valmis. Laual ongi veel kaks teemat: Suure väina sild ja haigla kopteriplats. Esimese puhul on kommentaarid liigsed, teine tundub olevat lihtsalt neetud.
Mida muidu arvata asjaolust, et aastate jooksul on plats olnud juba peaaegu valmimas, kuid alati on leidunud põhjus, miks valmis ei saa. Näiteks lubas Taavi Rõivas platsi ehituseks raha juba siis, kui ta oli sotsiaalminister. Raha muidugi ei tulnud. Planeering oli peaaegu juba tehtud, kui algasid vaidlused.
Kuressaare linna teenetemärgi omanik ja kopteri olemasolu oma elupäästjaks pidav Enn Rettau on vaatamata vanusele väsimatult platsi eest võidelnud. Teenekast ja vapralt tagasilööke vastu võtnud härrast hakkab suisa kahju.
Raha on vähe!
Nüüd on planeering tehtud ja raha olemas. Katuserahast 200 000 eurot. Kuid mis selgub? Ikka on jama. Raha on liiga vähe. Korralik plats maksaks umbes 400 000 eurot. Jälle tupik.
Ma ei ole ehitusinsener ega lendur. Ei tea seda, kas Põduste jõe äärne pinnas nõuab sinna platsi rajamiseks meetrite sügavusele vaiade tagumist ja betooni valamist. Ei tea seda, kas platsil peab näiteks olema 10 punast, 15 valget ja kaks rohelist tuld. Ma eeldan naiivselt, et kuna kõik tingimused ja projektid on tehtud spetsialistide poolt, ju siis peab. Pole mõtet arutada selle üle, et meil on ju lennuväli ja viidagu haiged sinna. See on juba aastaid tagasi läbivaieldud teema. Tõmbame selle nimekirjast maha.
Pool rehkendust
Kuid ühte asja ma tean küll. Inimelul ei ole hinnasilti. Inimelu ei ole midagi sellist, millega kaubelda ja mille päästmiseks ajada taga kõige karmimaid norme. Kuressaare haigla ei vaja rahvusvahelist lennuvälja selleks, et hinge vaakuv vastsündinu Tallinna haiglasse toimetada.
Kopter ju ometi maandub. On aastaid maandunud. Tõsi, vahel ei saa ta maanduda ilmaolude tõttu ja peab lendama lennuväljale. Seda peaks ta arvatavasti tegema ka siis, kui Põduste jõe ääres oleks kosmoselaevadele sobiv plats.
Äkki saab sinna ehitada parkla. Kuhu oleks ka kopteril mugavam ja julgem maanduda.
Praegune muruplatsiga maandumiskoht on geoloogiliste ja asukohaliste tingimuste poolest kuuldavasti palju parem. Samas ei saa sinna erinevate lennunõuete tõttu rajada ametlikku maandumisplatsi.
Tasuks ehk mõelda, et äkki saab sinna ehitada parkla. Korraliku toestuse, katte ja valgustusega. Kuhu oleks ka kopteril mugavam ja julgem maanduda. Parklale on ju vaja rajada ka juurdesõidutee. Usutavasti saaks paarisaja tuhande euro eest üsna toeka parkla. Ega´s õpetaja Laur asjata öelnud, et kui tervet rehkendust ei jõua, tuleb teha pool.
Regionaalpoliitika bussipeatuses
Sõrve poolsaarel asuva Mäebe küla inimestel on mure. Bussipeatus jääb veidi kaugele ning linnast toidukottidega naasvad memmed ja vanavanematele külla tulevad lapsed peavad kilomeetri jagu mööda teeperve ukerdama. Ebamugav ja ohtlik.
Külarahvas arvas, et tee servas võiks olla bussipeatuse märk. See annaks õiguse nõuda bussijuhilt peatumist. Alati poleks seda vajagi, ehk nii kord päevas.
Ametnikud vaagisid asja ja ütlesid, et sinna peatuse tegemine maksab 10 000 ja rohkem eurot. Seda siis selleks, et buss peatuks heal juhul kord päevas 30 sekundiks. Ametnikud tõdevad, et saaks ka lihtsamini, kuid kuna tegu olevat ohtliku teemärgistusega lõiguga, siis tuleb ikkagi järgida rangemaid reegleid. Kas vallal selleks raha on? Muidugi mitte. Kohalikele öeldakse, et võtke oma teederahast ehk siis jätke mõni tee korda tegemata-hooldamata.
Kogu aeg räägitakse ääremaastumise hoogustumisest. Sõrve on ääremaa ja aina rohkem ääremaaks ta muutub. Riigi poliitika ja ametnikud peaksid igal vähemalgi võimalusel mõtlema sellele, kuidas luua nendes piirkondades paremaid võimalusi. Kahjuks seda ei teha. Hiljuti Tallinna tippametniku elu Saaremaa oma vastu vahetanud kodanik ütles mulle hiljuti kuldse lause selle kohta, mis puudutab pealinnas otsustavate ametnike arusaamist, et Eesti riik piirdubki Rae vallaga: “See olukord on tegelikult palju hullem, kui te siin arvate...”
Praegusel juhul paistab, et Mäebe memmedel tuleb ikkagi ka edaspidi kotte tarides teeperve mööda koju kõndida. Samamoodi kõnnivad ka lapsed ikka pikka maad teeservas, et vanavanematele külla minna. Kummalisel kombel peetakse seda ohutumaks, kui bussi hetkelist peatumist kord päevas.