/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/06/16900182t1h74c4.png)
Ehkki Eesti saari peetakse turvaliseks paigaks, näitab tegelikkus, et suures maailmas levinud pahed sinna pidama ei jää, vaid haagivad end külge ka neile, kes elavad merega ümbritsetud maakillul. Muidugi kui inimene ise seda laseb. Neid, kes lasevad, paraku jagub. Nii vanade kui ka noorte hulgas.
Koolid on juba aastaid püsti hädas e-sigarette pahvivate teismeliste poiste ja tüdrukutega, veipi on vähemasti proovinud ka nii mõnigi algklassilaps. Leidub aga neid õpilasi, kes ei piirdu suitsetamise või napsitamisega, vaid otsivad põnevust, lohutust või unustust mitte nii tavalisest kraamist.
Argielust ja -muredest saab end välja lülitada ka täiesti igapäevaste vahenditega, tõsi küll, neid mõnevõrra teisiti kasutades, kui algselt ette nähtud. Pole aga mingi saladus, et isegi uimastite kättesaamiseks ei ole vaja kuigi palju vaeva näha – "veetakistusele" vaatamata.
Postikaubandus võimaldab tänapäeval tellida peaaegu kõike, ka narkootikume. Pakkidele ju lauskontrolli teha ei jõuta. Kui aga ise tellida ei riski, siis ikka leidub neid, kelle käest saab soovitud kraami osta, olgu siis uimasteid või retseptiravimeid. Seega pole mingi ime, et sellist kraami liigub ka Saare maakonna põhikooliealiste laste hulgas. Noortest täiskasvanutest rääkimata.
Tableti- või narkouimas inimene endale oma tegudest aru paraku ei anna. Kui selline tegelane näiteks autorooli istub, võib karta kõige hullemat.