Hobiarheoloogid said koolitust

MAAPÕUE SALADUSED PEIBUTAVAD: Taniel Vares on üks neist paljudes hobiarheoloogidest, kes vabal ajal detektori kätte võtab, et uurida, mis murukamara all peidus on. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Äsja Saaremaal toimunud detektoristide kursusel sai tunnistuse 27 harrastusarheoloogi, kellest loodetakse tuge meie ainelise ajaloo sihipärasel uurimisel ja päevavalgele toomisel.

Muinsuskaitseametist otsinguvahendi kasutamise loa taotlemisel peab olema täidetud kolm põhieeldust: isik peab olema vähemalt 18 aastat vana, läbinud vastava koolituse ega tohi olla karistatud muinsuskaitsealaste rikkumiste eest. Kui vanus ja seadusekuulekus on n-ö inimesest endast tulenevad, siis koolituseks tuleb kasutada asjatundjate abi. Järjekorras juba teine detektoristide kursus Saaremaal jõudis edukalt lõpule 7. aprillil ja selle läbisid kõik koolitusel osalenud.

Kursused Saaremaale toonud ja nendel ka ise teadmisi omandanud Taniel Vares ütles Saarte Häälele, et seltskond oli kirju, nii nagu ka põhjused, miks koolitusele tuldi. Kes on pühendunud ajaloohuviline, kes kogus teadmisi oma kirjatöö jaoks, kes oli saanud metalliotsija kingituseks ja pidas vajalikuks end selle legaalseks kasutajaks möllida.

“Oli neid, kes käivad regulaarselt otsimas, aga ka neid, kes käivad väljas väga harva. Kuid kuna otsinguloa saamiseks on nõutav eelnev koolitus, siis tuli see ära teha,” rääkis Vares. Ta lisas, et kui kursus juba läbi oli, selgus, et tahtjaid olnuks rohkemgi, aga paraku kõigini info lihtsalt ei jõudnud.

Kursustel anti ülevaade meie kultuuripärandist, mis ei ole peidus mitte ainult maapinna all või vetevoogudes, vaid kõikjal meie ümber – ehitised, kalmed, ohvrikivid, hiiepuud. Põhjalikumalt räägiti sellest, kuidas maastikul kalmekohti ära tunda, millised on reeglid, milliste leidude puhul peab kindlasti kohe muinsuskaitseametit informeerima ja ootama edasisi korraldusi.

Muististe äratundmisel kasutati õppevahendina materjali Saaremaa muuseumi kogudest. “Õpetati, kuidas pealtnäha tavalises metallitükikeses näha käevõru või mõne muu ehte katket. Põletusmatustes näiteks on ju ehted tihti katki murtud, sulanud. Enamasti leitakse fragmente, mille põhjal peaks siis oskama vähemasti kahtlustada, et tegu võib olla millegi vanemaga, kui Eesti Vabariigi algusaegadest pärinevaga,” rääkis Taniel Vares.

Loodetavasti on vähemalt need 27 koolituse läbinud inimest teadlikumad ja rohkem leide jõuab muinsuskaitseameti lauale. “Loodetavasti jäävad ära ka kahjud, mis võivad tekkida mitte pahatahtlikkusest, vaid pigem teadmatusest. See kõik on ju Saaremaa, meie endi ajalugu ja iga pisemgi kild, mis välja tuleb, võib seda muuta. Ning vastupidi, kui see kaduma läheb või leiu kontekst muutub ja leid jõuab ajaloouurijate kätte palju hiljem, nii et leiukohtagi ei ole enam teada, siis on juba oluline info kaduma läinud,” lisas Vares.

Nn musta arheoloogiat päris välja juurida ei õnnestu tema sõnul ilmselt kunagi. Koolituse nõue ei ole seejuures mitte rangemate piirangute seadmiseks, vaid inimeste teadlikkuse tõstmiseks. “Et otsingud toimuksid pisut rohkem teaduslikult, mitte niisama mööda põldu kõndides,” lausus Vares. Ühtlasi tuletab ta ka kõikidele maaomanikele meelde, et otsinguvahendiga võib seaduse järgi otsida ainult muinsuskaitseameti väljastatud otsinguloa alusel, mida neil on õigus otsida soovijalt ka küsida. Ning loomulikult on otsinguks vaja ka maaomaniku nõusolekut.

Pisut teistmoodi vaade on asjale ajaloohuvilisel Tõnu Veldrel, kes on küll kunagi kaalunud detektoristide kursusele minemist, kuid uue muinsuskaitseseadusega tutvumise järel loobus sellest plaanist. “Bürokraatia,” põhjendas ta oma otsust. “Kui seni piisas kord aastas tegevusaruande esitamisest, siis nüüd tuleb teada anda iga kord, kui detektorit kasutad. Jah, seda ei pea kirjalikult tegema ja on võimalik kasutada mobiilirakendust. Aga mul pole nutitelefoni,” rääkis ta.

Musta detektorismi taandumise osas on Veldre samuti skeptiline, viidates erinevatele sotsiaalmeedia foorumitele, kus räägitakse pidevalt põnevatest leidudest. “Küllap on neil kõigil aruanded ilusasti esitatud ja leiud muuseumile üle antud, nagu seadus ette näeb. Aga miskipärast ei ole ma selle kohta lehes lugusid näinud,” nentis Veldre.

Otsinguvahendi kasutamine

Kultuuriväärtusega leide võib otsinguvahendiga otsida ainult muinsuskaitseameti väljastatud otsinguloa alusel. Otsinguvahend on tehniline vahend või seade, välja arvatud navigatsioonivahend, mille abil on võimalik tuvastada kultuuriväärtusega leiu asukohta. Otsinguvahendid on näiteks metallidetektor ja sonar. 

Otsinguluba võib taotleda isik, kes on vähemalt 18-aastane ning läbinud koolituse, mille käigus omandatakse oskus ära tunda kultuuriväärtusega leidu ja mitte kahjustada leiukohta.

Allikas: www.muinsuskaitseamet.ee