Rannast tulles võta prügi kaasa. Ka teiste prügi

Vladimir Zabellevitš.

FOTO: Erakogu

“See, et meri ja rannad on prügiga reostatud, on probleem, mille saame lahendada ainult meie ise,” leiab saarlane Vladimir Zabellevitš, kes on võtnud endale ülesande inimeste mõtteviisi muuta. Alustades saarlastest.

Nii mõndagi meist on ehmatanud fotod ookeanis ujuvatest prügisaartest. Mina selliseid saari oma silmaga näinud ei ole, küll aga olen reisides juhtunud väga räpastesse randadesse. Mullu käisin Kariibi saartel Dominikaanis. Kuu aega hiljem juhtusin rahvusvahelist tähelepanu pälvinud uudisele ühest Dominikaani rannast, kus oli lausa meeletu kogus plastikut. Tõepoolest, sealsed rannad on räpased – mitte kõik, aga siiski. See, mis käest kukub, sinnasamasse vedelema ka jääb. Üles ei korja prügi keegi.

Üks mere ja randade reostatuse kui globaalse probleemi põhjus on inimeste laiskus ja hoolimatus. Samas ei saagi enda järelt koristamise kultuuri tekkida, kui keegi sellele kaasa aita. See, kui randades pole prügikaste, on ju kellegi tegemata töö – ilmselt ei taheta prügiprobleemiga tegelda. Selle asemel, et mõelda, mida ja kuidas olukorda paremaks teha, leiutatakse põhjendusi ja õigustusi, miks seda mitte teha.

Eestimaa räpased rannad

Võrreldes muude maadega võivad meie rannad tunduda ehk üsna puhtad, ent siinne olukord pole siiski kuigi palju parem kui mujal. Ka Eesti rannad on räpased, kõikjal vedeleb plastikut ja muud inimeste jäetud või lainete poolt kaldale uhutud rämpsu. Võin seda kinnitada, sest käin randades väga tihti, eriti just Saaremaal.

Kuidas rannad inimeste jäetud või lainete kantud risust puhtaks saada? “Teeme ära” aktsioonist siin ainult ei piisa, kuna niimoodi saaksid rannad puhtaks parimal juhul kord aastas. Et rannad ja loodus üldiselt püsivalt puhtad oleksid, on vaja koristada regulaarselt.

Tegutsen selle nimel, et ka meie, eestlased, läheksime kaasa Austraaliast pärit aktsiooniga, mis on maailmas tuntud nime all “Take 3 for the Sea” (ehk eesti keeli: võta kolm eset kaasa – mere heaks).

Selle aktsiooni põhimõte on väga lihtne: iga kord, kui randa lähed, võta sealt – lisaks oma prügile – kaasa ka kolm ühikut kellegi teise jäetud rämpsu. Mulle meeldib selle aktsiooni lihtsus – sellega saab hakkama igaüks. Ma ise olen selle aktsiooni põhimõtete järgi talitanud paar aastat ja jaganud oma kogemusi sotsiaalmeedias.

Laske paigaldada randadesse sildid, kus on lihtsalt ja lühidalt selgitatud prügi kaasavõtmise aktsiooni mõtet. Ning paigaldage randadesse prügikastid, mida seal praegu miskipärast ei ole.

Kuigi lahkun rannast tavaliselt suure prügikotitäie sodiga, ei ole minu ega ka selle aktsiooni mõte, et kõik läheksid randa eesmärgiga seda koristada. Oma lapselegi ütlen, et lähme randa jalutama. Või ujuma. Kui rannas aga prügi näeme, korjame selle üles.

Soovin, et iga inimese teadvusse kinnistuks: kui lähen randa, võtan sealt iga kord vähemalt kolm asja kaasa, olgu see plastikpudel, pudelikork, plastist joogikõrs või mis iganes.

Neilt, kellele on vastumeelne teiste jäetud rämpsu üles korjata, küsiksin: kas eelistate siis olla prügi täis rannas? Või soovite, et teie lastel ei oleks puhtaid randasid, kus olla?

Muutus saab alata siis, kui muudame oma mõtlemist. Muidugi ei saa me hakkama päris ilma plastikuta, aga võime selle kasutamist tunduvalt vähendada.

Inimeste mõtteviisi muutmine on pikk protsess. Mistõttu tuleks sellega algust teha juba maast madalast. Nii laste koduses kasvatuses kui ka koolide õppeprogrammis tuleb lähtuda sellest, et lastel tekiks varakult arusaam: oma ümbruse puhtana hoidmine on enesestmõistetav. Samamoodi nagu see, et kui prügi näed, korja see üles.

Et lapsed need põhimõtted omaks võtaksid, mängib muidugi olulist rolli täiskasvanute eeskuju. Kui lapsed näevad, et vanemate jaoks on loomulik prügi maast üles korjata, saavad nad aru, et ka neil endil ei võta see tegevus tükki küljest. Võin seda oma kogemusest kinnitada, sest minu laps koristab randa hea meelega.

Vald, tule appi!

Minusugustest üksikutest inimestest, kes rannas prügi üles korjavad ja teisi seda tegema utsitavad, paraku ei piisa. Selleks, et midagi muutuma hakkaks, on tarvis suuremat kampaaniat, laiemat kõlapinda. See kampaania võiks alguse saada siitsamast, mu kodusaarelt. Meie, saarlased, võiksime olla need, kes ülejäänud Eestile eeskuju näitavad.

Pöördun ka Saaremaa vallavalitsuse poole: teie omavalitsuses saate anda oma panuse, et me rannad puhtamad oleksid. See ei ole keeruline: laske randadesse paigaldada sildid, kus on lihtsalt ja lühidalt selgitatud prügi kaasavõtmise aktsiooni mõtet. Ning paigaldage randadesse prügikastid, mida seal praegu miskipärast ei ole. Tõsi ta on – neid prügikaste peab ju keegi tühjendama. See ei tohiks aga olla ilmvõimatu ülesanne. Kõik on tehtav, kui vaid tahtmist on.

KOMMENTAAR

Katrin Koppel.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Katrin Koppel, Saaremaa vallavalitsuse jäätmete peaspetsialist: Tegemist on kindlasti väärt üleskutsega. Kahtlemata peame oleme hoolsad, et prügi meie käte vahelt õigesse kohta, st prügikasti satub, mitte aga loodusesse või lõkkesse. Mereprügi kokkukogumiseks ei ole lihtsat ja odavat lahendust. Selle tagajärjel kannatab mereelustik, aga kaudselt ka meie ise näiteks kaluritena, rannas puhkajatena, suplejatena, aga ka rannaäärse maatüki omanikena.

Saaremaa vallas on suvehooajal RMK või valla paigutatud prügikastid mitmetes randades. Kindlasti on ka selliseid supluskohti, kus prügikaste praegu pole. Koostöös valla teenuskeskustega vaatame üle need kohad, kus prügikastid kindlasti peaksid olema ja paigaldame need sinna. Ettepanek randadesse üleskutsega sildid paigaldada on samuti väärt arutamist. Samas võiks ka kalur või puhkaja randa minnes meeles pidada looduses käitumise põhireeglit: kõik, mis sa jõuad randa viia, jõuad sa sealt ka ära tuua.

Tagasi üles