LAPSED: Pudikeel - parem kui mitte midagi

SAI TUBLISTI HAKKAMA: 5-aastase Romet Martini ema Kaisa Tamm ütles, et kuigi ta poja kasvades pudikeele kasutamist väga intensiivselt ei piiranud, sai poiss õige keelekasutuse iseseisvalt ikkagi selgeks.

FOTO: Irina Mägi

Rajaleidja logopeed Piret Kaminskas tõdeb, et laste kõne ja selle arengu puhul ei ole pudikeel ja “tuti-plutitamine” probleemide esiotsas ning väga suureks mureks ta seda ei pea.

Ta märgib, et oma töös näeb ta selgelt, kui oluline on lapsega suhtlemine – olgu siis kasvõi pudikeeles. “On küsitud, mida küll selle päris väikese beebiga rääkida, ta ei räägi ju vastu? Aga tegelikult see ei loe, et ta ei vasta. Laps omandab ikkagi. Muidugi on lapsega suhtlemisel mõistlikum kasutada korrektseid eestikeelseid sõnu, rääkida lühidalt ja selgelt. Paraku näib, et vanemate fookus kipub hajuma, nad jalutavad lapsega ringi, telefon näpus, ning selle nahka läheb ka dialoog, seletamine ja selgitamine, et laps kuuleks sõnu ja saaks neid omandada.” 

Logopeedi sõnul tasuks üle vaadata ka kodune keskkond, kus sageli kipub olema liiga palju müra – mängib telekas, raadio, lisaks mürtsub muusikat ka arvuti kõlaritest. Väike asi, mida võib-olla isegi tähele ei panda, kuid sellel on suur mõju. Lapse jaoks on kogu selle müra keskel keeruline eristada kõnekeelt ning ta ei pruugi seda piisavalt hästi hoomata.

Kinnud ära, kindad asemele

“Kui laps hakkab pusima esimeste sõnade kallal ja ütlebki auto asemel “ato”, ei tasu hakata teda parandama, vaid asjale tuleb nutikalt läheneda. Selleks, et laps saaks pingevabalt sõnade õige häälduse selgeks, peab olema loomulik vestlus. Kui ta osutab auto peale ja ütleb rõõmsalt: “Ato!”, siis vanem saab kõrvalt tema sõnu peegeldada ja öelda vastu õige vormi – jah, see on auto, punane auto,” räägib Piret Kaminskas. Ta lisab, et pole vaja palju öelda. Piisab, kui lapsega suheldes nimetame asju õigete nimedega: paneme “kinnude” asemel kätte “kindad” ja täiendame seda sõna mõne omadussõnaga, näiteks öeldes lapsele, et “need on triibulised kindad”.

Logopeed toob võrdluseks, et väikese lapse arendamine on sarnane uue arvuti programmeerimisega: “Kõik need programmid, mis me lapse esimese seitsme eluaasta jooksul peale laeme – sõnad, kõne, sotsiaalsus jne –, leiavad kasutamist terve ülejäänud elu. Selle pärast on esimeste eluaastate jooksul tähtis lapsega luuletusi lugeda, koos pilte vaadata ja mängida, sest isegi see nõuab õpetamist ja suunamist. Aga see protsess peab olema ka vanema jaoks nauditav, kuna lapsed matkivad meie tegevust ja tajuvad suuremate emotsioone, saades kiirelt jälile, kui miski trotsi tekitab ja rõõmu ei valmista.”

Küll aga ei tohiks tema sõnul last kunagi jutustama utsitada, käsutades teda: “Ütle!” See võib hoopis bloki ette lüüa ja lapse suu läheb lukku. Targem on appi võtta nutikus ning tekitada sõnade kättesaamiseks ja kasutamiseks erinevaid võimalusi ja olukordi, näiteks pakkudes lapsele valikuid: kas piima või mahla, sinine või roheline müts, vasak või parem käsi? Tänu väikestele kavalustele hakkab ühel hetkel ka sõnu pudenema.

Piret Kamiskase sõnul on õppimine vastastikune protsess ning targemaks ja osavamaks saavad nii lapsed kui ka nende vanemad. “Keegi pole lapsevanemaks sündinud. Beebi sündides ei tule kaasa kasutusjuhendit terveks eluks, samuti on kõik lapsed erinevad ja see, mis ühele toimib, ei pruugi teisele üldse mõjuda. Õppimisprotsess on keeruline ega pruugi sugugi kergelt tulla. Järjepidevuse ja kannatlikkuse lihas saavad korralikku trenni.” 

Logopeed tõdeb, et kuigi nutiseadmete ja siniste ekraanide lummusesse on kerge langeda ja nende kahjulikest mõjudest ollakse küll teadlikud, tuleks eriti suurt tähelepanu pöörata kuni kaheaastaste laste ja digimaailma suhtele. “Inimesed, kes teavad, mismoodi nutiseade lapse aju mõjutab, ei lase oma järeltulijaid nende vidinate ligi. Öeldakse, et esimesed kaks eluaastat ei peaks laps üldse telekat vaatama, seejärel võib alustada lihtsate multikatega, kuid eeldusel, et vanem istub kõrval ja selgitab ekraanilt läbivilksavaid asju. Koolieelses eas on rusikareegliks kuni pool tundi sinist ekraani, edasi hakkab see juba ajustruktuuridele mõju avaldama.”

Käkid, munduk ja kusi

Jaanuarikuus 5-aastaseks saanud Romet Martini ema Kaisa Tamm räägib, et kuigi ta poja kasvades pudikeele kasutamist väga intensiivselt ei piiranud ja vahepeal pudenes poisi suust ka parajalt naljakaid omaloomingulisi sõnu, sai poiss õige keelekasutuse iseseisvalt selgeks.

“Kui ta mõne sõna valesti ütles, siis ma jooksvalt pisut suunasin ja parandasin, aga väga oluliselt sellele rõhku ei pannud. Käed olid meil ikka “kätud”, varbad “mammud” ja suu “musi”, kuigi praegu mõtlen tagantjärele küll, miks sellised sõnad käibele tulid,” kõneleb Kaisa. Sokid olid väikese Rometi keeles “käkid” ja muruniiduki kohta kasutas ta endale mugavamat versiooni “munduk” ning “lusikast” kukkus välja sootuks põnev versioon – “kusi”. 

KAISA TAMM: Käed olid meil ikka “kätud”, varbad “mammud” ja suu “musi”.

“Ühe lasteaiakaaslase nimi on Voldemar, ent Romet hüüab teda tänapäevani Voldermanniks,” naerab Kaisa, lisades, et tema poja kõnet pole “tuti-pluti”-keel oluliselt mõjutanud. Isegi “amma” ja “aia” muutusid ühel hetkel iseenesest vanaemaks ja vanaisaks, “kusi” sai lusikaks ning “käkkide” asemel tõmmati jalga sokid.

“Küll tean ma aga paari inimest, kelle diktsioon pole kõige parem, kuna nad on oma väiksemate vendade järgi pudikeele üle võtnud ning jäänudki teatud sõnu valesti ütlema. Kahe otsaga asi. Meil pole pisemaid kogu aeg kõrval ning õe kaheaastase lapse pudikeel Rometile külge ei hakka.”

Tagasi üles