ERKI AAVIK: Kuidas tehakse valitsust, 3. peatükk

Erki Aavik. Foto: Erakogu

“Kas valitseda ning raha ja inimesi liigutada või valitsust sõimates järgmisteks valimisteks toetajaid koguda? See on, nagu öeldakse, miljoni euro küsimus,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.

Kui näib, et seni ei ole ma andnud konkreetseid juhiseid või kirjeldusi valitsuse moodustamiseks, siis põhjus on väga selge: kõigi distsipliinide puhul on vajalik sissejuhatus erialasse ning ilma selleta jääb konkreetne õpetus arusaamatuks. Vähesed teadmised on ohtlikud ning ühest tuttavast armeest on teada juhtumid, kus granaadiga vaia maasse tagumise tagajärjel polnud pärast alles vaia, granaati ega tagujat. Tuleb õppida vahet tegema, kes on vahend ja mis on eesmärk – tegelik eesmärk.

Rohkem võimu

Mis on poliitiku, erakonna, koalitsiooni tegelik eesmärk? Jätkem valimislubadused ja muu tühi jutt kõrvale. Tegelik eesmärk on saada rohkem võimu. Kuid mis on võim? See on keerulisem küsimus. Kas võim on raha, mida valitsedes kasutada? Jaa. Kuid mitte ainult ja – kah väga tähtis – millised on tagajärjed?! Vaadake, kui paljud valitsejad on võimust ilma jäädes jäänud seejärel ilma ka peast! Miks? Sest teised on arvanud, et nad on oma võimu ja raha valesti kasutanud. Niisiis peab olema midagi veel, millele toetuda. Näiteks inimesed. Alluvad, kes sõltuvad võimuri otsustest.

Nüüd jõuamegi parteilise diktatuuri kõige tähtsama võimaluse juurde – me saame õiged inimesed õigetele kohtadele ja seeläbi ka raha juurde.

Juba nõukogude ajal oli parteiliselt edenevate ja ahnete, kuid mitte piisavalt julgete või nutikate tegelaste kohta selline väljend “Около Кремля питаются”, see tähendab kohmakas tõlkes: need, kes “toituvad Kremli ümbruses”. Nüüd on see väljend Venemaaga seotult saanud hoopis teise, otsekohesema sisu.

Sarnane nähtus on ligilähedaselt täiuslikkuseni välja lihvitud ka Toompeal. Võimule pääsedes on tähtis omad, eelkõige ustavad parteilased paigutada soodsatele postidele, olgu kasvõi pelgalt palga ja hüvede pärast, kuid võimaluse korral ikkagi ka pikas plaanis parteile soodsaid otsuseid tegema. See on mitmeplaaniline tegevus, kinnitab edutatute truudust, lisab ootejärjekorras olijatele entusiasmi, pakub kaugemale jääjaile osadust. Ja eks edutatutest tühjaks jäänud kohtadele, vallavanemaks, mõne katuserahast elatuva sihtasutuse juhiks vmt saavad ju järgmised.

Järgmiste valimiste eel otsitakse aga jälle vanad laulud välja, noh, võib-olla ehk uue refrääniga.

Kogenud parteilased mõistavad, et selle helge võimalusega kaasnevad elulised ohud. Nimelt kalduvad võimulolijad valijate toetust kaotama. Mitte alati, aga enamasti. See, kas toetus kasvab või kahaneb, ei sõltu muidugi poliitikutest. See sõltub üldisest maailmamajandusest ja riigi asendist selle suhtes. Kui majandusel läheb hästi, siis elatakse lahedamalt ning tavaliselt on natuke rohkem võimalusi ka riigieelarvega hääli osta. Kui on kitsas käes, siis – kuigi eelarve ei reageeri turgude muutustele kohe ega järsult ja riigi majandamise muutused on vähem märgatavad – on rahulolematuid rohkem ja keda muud siis ikka kiruda, kui mitte valitsust. Seega on populaarsuse kasvatamiseks, häälte kogumiseks kõige parem olla opositsioonis.

Kumb siis?! Kas valitseda ning raha ja inimesi liigutada või valitsust sõimates järgmisteks valimisteks toetajaid koguda? See on, nagu öeldakse, miljoni euro küsimus.

Ideaalne oleks kaks-kolm aastat valitseda ja siis aasta-poolteist enne valimisi opositsiooni taandudes kelkida, “mida kõike me vaid lõpuni viiksime, aga... “. Siis oleks esialgu natuke rasva kogutud ja siis lahjema lobi peal musklid jälle trimmi treenitud. Aga ega need, kes esialgu jänni jäävad, samuti ju täielikud tobud pole – aastakene enne valimisi lähevad valitsust tegema ainult nõrganärvilised. Ja nii tulebki mõnikord muudkui edasi valitseda ja iga nädal lehest lugeda, kuidas toetus langeb.

Tõmbuvad tagasi

Nii juhtubki, et need, kes valimiste eel ja ajal on kõiki hirmutanud ja konkurentide poolt kommunistideks või fašistideks nimetatud, tõmbavad esialgu pukki saades kõvasti tagasi (sest tegelik valitsemine ja eriti see kuramuse eelarve on hoopis midagi muud, kui lubamine). Püütakse kuidagi oma asju nahistada ja mitte eriti ämbrisse astuda ega millegagi vahele jääda. Järgmiste valimiste eel otsitakse aga jälle vanad laulud välja, noh, võib-olla ehk uue refrääniga.

Poliitikas pole ammu enam lihtsat jagunemist vasakule ja paremale ning kehtib veel varem sõnastatud tõdemus: poliitikas ei ole sõpru ega vaenlasi, poliitikas on – huvid. Nii ei maksa tagantjärelegi imestada, et õigupoolest olid Stalin ja Hitler mitte ainult sarnased, neil olidki sarnased huvid ja nad olidki liitlased. Kuna mõlemad olid petised, siis oli mõlemal ka ainult üks küsimus: “Millal ta tüssab?” Ja üks lootus: “Jõuaksin ma esimesena lüüa!”

Fašistidest ja kommunistidest järgmises tunnis.

Järg tulemas...