/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/09/16766361t1h92ad.jpg)
Saaremaa õpetajate, nagu arstidegi, keskmine vanus on kõrge. Paljud töötavad pedagoogid on juba pensionieas, paljud sinna jõudmas. Noori kvalifitseeritud õpetajaid saarele küll jõuab, kuid siiski üsna vähe.
Kuna kool õpetajateta töötada ei saa, on siiski leitud lahendus: õpetajana saab tööle asuda ka inimene, kel õpetajakutset ei ole. Tõsi küll, vaid aastase lepinguga. Seejärel tuleb koolil konkurss korraldada. Ja kui õpetajakutsega inimest seal ei kandideeri, sõlmitakse seni selles ametis töötanud inimesega uus aastane leping.
Õnneks saab õpetajakutse omandada töö kõrvalt. Iseasi, kas selleks piisavalt tahet ja motivatsiooni jagub.
Õpetajaks õppijaid Eestis jagub, aga paljud noored ei soovi selles ametis tööle asuda. Osa neist, kes proovivad, loobub üsna kiiresti. Sest töö võib tunduda liiga raske ja koormus osutuda arvatust palju suuremaks. Töökeskkond – sealhulgas kolleegid ja juhtkond – ei pruugi olla toetav. Ning isegi siis, kui ülejäänud lapsed klassis on mõistlikud, leidub pea alati mõni selline, kes segab õpetajal õpetamast ja oma kaaslastel õppimast.
Vanakooli pedagoogidelt ja koolijuhtidelt kuuleb tihti, et tänapäeval on õpetajad pigem klienditeenindajad. Ning et lastega võib isegi hakkama saada, aga pretensioonikate lapsevanematega suhtlemine võib olla tõsine eneseületus. Lapsevanemad aga leiavad, et õpetajad peaksid olema mõistvamad ja koolisüsteem iga õpilase huve arvestav. Oma mätta otsast on õigus mõlemal poolel.