Mees, kelle sõnumit mõistad hiljem – Peeter Mudisti graafika Ajamajas

Foto: Saarte Hääl

Alates eelmisest nädalast on Ajamaja galeriis üleval aprillikuus 65-aastaseks saava kunstniku Peeter Mudisti graafika. Kuna kunstnik ise tuleb kohale alles siis, kui näituse viimane päev käes on, ajasime juttu Peeter Mudisti hea sõbra ja üles pandud näituse korraldaja Aleksander Baumanniga.

Kui kaua ja kustkaudu te tunnete Peeter Mudistit?

Hansa kunstisalongi kaudu, sest see oli see koht, kuhu kõik kunstnikud tulid tavaliselt. Oli selline ühendus nagu Kunstisuvi, mis ka Saaremaal 5 aastat näitusi korraldas, samuti Pärnus, Tallinnas ja mujal. Nüüd on Kunstisuvi jõudnud ka välismaale. Kunstisuve rahvas ütles, et Hansa on nagu kunstnike staap Eestis.

Ja niimoodi ma selles staabis kohtusin siis ka Peeter Mudistiga. Ta oli läbisõidul oma suvilasse ja ütles, näe, kui ilus koht siin on. Ja mina ütlesin, et siin võiks ka üks ilus pilt olla. Niimoodi see asi areneski ja meist said head sõbrad ja käime läbi siiamaani.

Saaremaal on Mudist vist suhteliselt vähe käinud?

Ei, Mudist on tõsine Saaremaa patrioot. Tal on kogu aeg olnud Saaremaal suvila. Küll ühes kohas, teises-kolmandas kohas ja viimane koht, mis tal praegu on, on Roobakas, Leisi kandis. Sellesse on ta eriliselt kiindunud. Kevadel on see ikka vapustav – istuda õunapuuaias, tuhanded õied, mesilased sumisevad… Ta ütleb alati: „Ma ei tahakski kuskil mujal olla, ainult seal!” Aga seda võimalust eriti tihti ei ole. Roobakas tuleb tal ka kunstitegemine kõige paremini välja.

Osa oma töödest teeb ta siis siin?

Üldiselt jah, suur osa tema maalidest ja skulptuuridest on Saaremaal valminud.

Kui tihti Peeter Mudist praegu Saaremaal käib?

Suvel nii palju kui võimalik – iga kuu on ta on siin ikka vähemalt nädal aega. Saarlased võiksid teda pidada lausa oma kunstnikuks varsti, ma arvan!

Kui palju on tal Saaremaal näitusi olnud?

Hansas on olnud kolm näitust, siis Raegaleriis üks ja nüüd siis Ajamajas. Kultuurikeskuses oli ka näitus koos Rein Tootmaaga, kellega koos nad kirjutasid ka raamatu „Ratsukäik”. Siis oli ka üks selline huvitav episood, et ma nägin pealt, kuidas see raamat sündis. Rein elaski nagu tema juures ateljees. Jõid teed seal, hommikul vara tõusid ülesse ja siis lobisesid ja rääkisid ja kirjutasid.

Rein suitsetas, aga Mudist ei talu suitsetamist, siis olid aknad kõik lahti. Õhk oli paks jutust ja elamustest, mis kõik räägiti. See oli väga põnev periood ka Peetrile. Mul oli väga hea meel, et Rein Tootmaa just kirjutas. Ei kujuta ette, kes paremini oleks võinud Peetri memuaare kirja panna. Nad sobisid väga hästi kokku. Ma ei ole põnevamat pilti näinud, kui see oli.

Ütleksite ehk nüüd mõne sõna käesoleva näituse kohta, millistest töödest see kokku pandud on?

See näitus on nagu tagasivaade Mudisti graafikast. Ajamajas on kolm korrust ja vastavalt on see siis grupeeritud: väga vana periood – 70ndad aastad; siis 80-ndad aastad ja lõpuks viimased, 2004–2006. Kolm läbilõiget. Seega võib näha nende kolme perioodi erinevaid etappe, kuidas need asjad on liikunud.

Ajamaja galerii on päris huvitav mõnes mõttes – tal on kolm korrust. Aga suurte maalide jaoks jälle kehva – distantsi ei ole. Graafika jaoks on ta väga hea. Tore, kui üks ärimees võtab ja teeb sellise asja, et annab ruume kasutada ega küsi raha selle eest.

Kuidas see näitus üldse Saaremaale sattus?

See tuli tegelikult päris ootamatult. Asi oli niimoodi, et ma olin Peetri juures ja pidi tulema minuga koos Saaremaale üks kunstnik, aga ma ei saanud temaga kontakti ja aeg hakkas juba otsa lõppema. Ütlesin siis Peetrile, et aita välja, teeme ruttu ühe näituse. See käis väga järsku ausalt öeldes. Ei olnud planeeritud näitus üldse. Ja siin on ka selliseid töid, mida ei ole varem nähtud. Mudisti graafika kohta võib aga öelda, et see ei ole sugugi kehvem kui ta maalid.

Ta teeb ju väga erinevat laadi töid, ka skulptuure ja mida kõike veel…

Kõike teeb. Tema töödes on see huvitav asi, et neid hakkad kuidagi hiljem avastama. Mälu on harjunud teatud asjadega – ta nimetab neid –, aga kui ta on sellest väljas, millega harjunud on [me oskame kõik ütelda: see on kõver, see on kumer, see on ilus jne], ilmnevad mingid erilised nüansid, mis löövad välja kuidagi hiljem. Inimene ei ole tuttav nendega. See on pikaajaline protsess – kuidas Peetri maale enda jaoks avastada.

Kust Mudist pärit on?

Tallinnast, 63-ndal aastal läks ta [kunsti- – toim.] akadeemiasse, mille vaevu lõpetas ja sai „3”. Õppejõud ütles veel, et hea meelega paneks „2”. Maalis oli ta ikka niivõrd omalaadne, et keegi seda ei aktsepteerinud tol ajal. Talle oli see muidugi väga raske.

Pärast kunstiülikooli töötas ta Voltas – värvis elektrimootoreid, sest sinna võeti ainult kõrgharidusega kunstnikke. Nii et kui ta nüüd räägib neid oma asju, siis me ainult naerame. Peetril on väga hea huumorisoon. Kogu ta elulugu on väga huvitav. 72. aastal võeti ta Kunstnike Liitu ja siis hakkas vaikselt ka tuntus tulema, aga suurem tõus oli just 80-tel aastatel.

Mudist ja teema „Naine”?

Mulle meeldib kõige rohkem, et naisesse suhtub ta ülima tundlikkuse ja pühalikkusega. Naine on tal hästi kaunilt püütud kujutada alati. Naine on tema jaoks selline väike müstifikatsioon, kellesse ta suhtub väga õrnalt ja peenetundeliselt. Naine on ka üks mootor, mis teda käivitab.

Praegu on Peeter Mudist üksi. Milline paralleel tekib teiste kunstnikega – näiteks Viinistus mängitud eesti kunstnike lugudega? Neil on selline kirev ja seiklusrikas elu, ümberringi palju inimesi, ja ometi on nad üksi.

See on hästi öeldud: kirev elu ja üksi. Nii ongi tegelikult. Tavaliselt kui ma Peetrile külla lähen, siis ta ei lase mind kunagi ära – tahab hirmsasti rääkida, ja alati kui ma lähen, on ta üksinda. On sattunud niimoodi. Aga samas, Soomes oli suur näitus – ta oli Wiiralti järgi teine mees, kes Eestist sinna kutsutud. See on väga suur au! –, siis kutsus ta kaasa oma parimad sõbrad. Temal peab kaasas olema selline väike õukond – ja nii ta kutsuski kõiki kaasa. Seekord aga tulid ka kõik kohale ja ei mahtunudki kaasa. Pärast ütles: „Ma ei uskunud, et kõik tulevad.”

Peeter Mudist

Sündinud 19.04.1942,

Tallinn

HARIDUS

1960 – 1963 Tallinna Tehnikaülikool, energeetika

1963 – 1967 Eesti Kunstiakadeemia, maal

ORGANISATSIOONID

1972 Eesti Kunstnike Liit

PREEMIAD

1977, 1980 Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia

1981 Baltimaade maali-

triennaal, Vilnius, Leedu – peapreemia

1989 Kristjan Raua nimeline kunsti aastapreemia

1991 Konrad Mäe nimeline medal

1995 Balti Assamblee

kunstiauhind

TÖID KUNSTIKOGUDES

Eesti Kunstimuuseum, Tallinn Tartu Kunstimuuseum, Tartu Tallinna Kunstihoone, Tallinn

Erakogud: Eesti, Soome

Näitus Ajamajas jääb avatuks 12. märtsini.