Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/27/11997017t1h4440.jpg)
Valimised riigikokku on selleks korraks läbi. Kes sees, kes mitte, kas meie valik oli õige või vale, järgnevad aastad annavad arutust. Oli kandidaate, kes lubasid valijaile seda, mis ilmselgelt polnud nende võimuses, oli tagasihoidlikke ja ikkagi riigikokku pääsenuid, kelle varasem töö valijaile katteta lubaduste andjatega võrreldes sümpaatsemana tundus.
Ka meie maakonna põllumehed on oma valiku teinud. Reformierakonna võit on tõestuseks, et saarlane on rahul nii kogu riigi üldise käekäigu kui meie riigikogu saadikute poolt tehtud tööga.
Kes kaotasid? Kindlasti Keskerakond ja Rahvaliit. Kui Keskerakond meie põllumeeste muredele isegi kaasa ei osanud elada, siis Rahvaliit elas kaasa viimase võimaluseni. Päev enne valimisi üllitas rahvaliitlane Kajar Lember Meie Maas artikli pealkirjaga “Minister asus põllumeeste poolele”. Kas on mõtet nüüd, pärast valimisi, analüüsida artiklit, mis otsast lõpuni täis valesid, küsib lugeja? Ehk peaks purustatud Rahvaliidu rahule jätma? Kes arvab nii, ärge edasi lugege. Paraku olen ma seisukohal, et rahvas peab teadma tõde ka opositsioonist ja edaspidiste õigete otsuste tegemiseks analüüsima valimiseelseid kirjutisi ja lubadusi.
Põllumajandus-ministeeriumist pole talupidajal abi K. Lemberi artikkel algab rõõmsa tõdemusega, et Põllumajandusministeerium (PM) on pikalt otsinud lahendust Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) poolt menetletavate pindalatoetuste tagasinõudmise ja võimalike sanktsioonide rakendamisega seotud probleemidele. Tühjagi!
Põllumajandusministeerium pole viimase 1,5 aasta jooksul kordagi näidanud üles vähimatki soovi toetuse taotlejate murede lahendamiseks. Olen kohtunud nii ülemate kui alamate ministeeriumi asjapulkadega nii Saare-, Hiiu- kui mandrimaal, kuid kõikide kohtumiste põhi-idee on olnud (eriti asekantsler A. Oopkaupi (kah saarlane) ja põllumajandusturu korraldamise osakonna juhataja M. Talviku esituses) talupidajate lollitamine.
Loo autor eksib ka väitega, et põhiline probleem oli kadakaste karjamaadega. Paraku oli ja on senini probleem kõikide pool-looduslike rohumaadega ja lisaks sellele kogu PRIA administratiivse suutmatusega lahendada taotlejate probleeme seadustes ettenähtud tähtaegadel ja viisil.
Paraku on Rahvaliidu asemel probleemiga erilise innuga tegelenud Hiiumaa Talupidajate Liit ja nõuandekeskus. Suuresti ehk nende poolt tellitud juriidilise analüüsi alusel ning Saare- ja Läänemaa Talupidajate Liidu survel on ka PM teinud mõningaid järeldusi oma ja PRIA möödapanekutest.
Toetuse taotlejatel puudub ikka veel selgus
On tragikoomiline, et PM teeb ülesande PRIA-l probleemsed taotlused läbi vaadata alles 1. maiks 2007. Paraku on uus pindalapõhiste toetuste taotlemise aeg juba peagi käes, kuid taotlejatel on senini selgusetu, millistele maadele on neil õigus toetust taotleda.
Praegu on viimane aeg sõlmida rendilepinguid, osta seemet ja valmistuda taotluste esitamiseks.
Saare-, Hiiu- ja Läänemaa talupidajad on pöördunud põllumajandusministri ja PRIA peadirektori poole ühisavaldusega, mis võeti vastu Lümandas 16. märtsil, et saada adekvaatset informatsiooni nii pindalapõhiste toetuste kui vabade põllumajandusmaade rendileandmise kohta.
Paraku ei ole tänaseks vastust saabunud. K. Lember oma artiklis konstateerib, et tegemist on puhtalt juriidilise probleemiga ja poliitiliste kirgede kütmine oponentide poolelt oli väga vastutustundetu. Hr Kajar Lember! Tänu meie, oponentidest põllumeeste, vastuhakule sellele jamale, mille rahvaliitlastest põlluministeeriumi juhtkond kokku keeras, asja üldse arutama hakatigi. Paraku liiga hilja. Juriidilised probleemid lahendatakse kiiresti, poliitilised ainult ministrite vahetamisega. Ja see on aeganõudev. Rahvaliidul oleks aeg tunnistada oma vigu kogu valitsemisperioodi jooksul tehtu osas ja mitte veel päev enne valimisi ja selle järgseltki end õigustada.
Artikkel Kajar Lemberi sulest lõpeb rõõmsa tõdemusega, et temal (kärbes härja sarvel ka kündis) on õnnestunud üks pikalt vindunud ja üha enam kraavi poole kiskunud protsess peatada.
Kahjuks ei ole asi sugugi nii. Taotlejatele saabuvad endiselt käskkirjad taotluste mitterahuldamisega ja rahvaliitlasliku põllumajanduspoliitika lõppakord kõlab paratamatult kohtus.