Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuuriselts Hirvepark koostöös Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami bürooga korraldab 23. augustil teaduskonverentsi ja kontsert-kõnekoosoleku Hirvepargi meeleavalduse 20. aastapäeva tähistamiseks.
Hämmastusega tõdesin, et olen rohkem kui poole oma 36 eluaastast elanud, uskumata totalitaarse süsteemi valesid ja vägivalda. Ja see muutus on seotud just Hirvepargi kogunemisega 20 aastat tagasi.
Tänapäeval on juba norm, et kui keegi kirjutab või meenutab nõukogude aastaid, siis tingimata lisab – ma teadsin tegelikult, kuidas asjad olid, vanemad-vanavanemad rääkisid salaja nähtustest, millest ei tohtinud iitsatadagi, tähistasime salaja jõule, lugesime keelatud raamatuid, suhtlesime aktiivselt väljamaal elavate sugulastega.
Minu peres nii ei olnud, tagantjärele olen aru saanud, et nõukogude võim suutis piisavalt palju korda saata, et kellelgi vanavanematest ei tekkinud tahtmist sõna võtta või arvamust avaldada. Ainus, mida mäletan, on vanaisa lause, et Eesti ajal oli kärbsepaber parem kui nüüd... ja ema meenutus, et kui ta 7. klassis koos teistega kommunistlikuks nooreks astus, siis vanaema küsinud põlgliku häälega, et kas meie komnoor süüa ka tahab...
Nii et mina kasvasin nõukogude kasvatussüsteemi ja propaganda tõelise lapsena: armastasin onu Leninit, tahtsin väga saada pioneeriks, olin uhke oma kodumaa üle. Esimese mõra sellesse usku lõi nn fosforiidisõda 86. aastal. Ei ma mõistnud, kuidas hea riik tahab ikka loodust niimoodi hävitada.
Otsustavaks „plõksatuseks“ kujuneski arutelu vanaisaga Hirvepargi miitingu tähenduse üle. Kuulasime uudist üheskoos „Ameerika hääle“ vahendusel ning mina arvasin, et ega see õige asi ole, mida nad seal Tallinnas korraldanud on, kuid vanaisa ütles esimest korda minu kuuldes poliitilist arvamust avaldades, et need inimesed nõuavad õiget asja, et tegelik ajalugu on ikka veidi teistsugune olnud. Minusse kasvatatud ideaalid, mis põhinesid valel, varisesid kokku.
Ajalugu on alati olnud üks mu lemmikutest: mis millal ja kuidas toimunud on, mida muutused kaasa on toonud, kuidas sünnivad kangelased ja reeturid. Seda suurema huviga sukeldusin ma uurima nii ammuseid kui ka toonaseid sündmusi. Öeldakse, et Õpetaja tuleb ikka siis inimese juurde, kui ta selleks valmis on, minul vedas sõna otseses mõttes – keskkooli ajalooõpetaja Luise Õuna oli just selline fanaatik, kes vanad, punase propagandaga õpikud nurka viskas ja meisse kõigisse uurimisvaimustust, eestlaseks olemist ja uusi väärtusi-ideaale süstis.
Ajalugu on alati olnud oma kirjutajate nägu, kuid kui fakte on esitatud tõeselt, on võimalik selle üle ka uhke olla. Mina olen uhke nende inimeste üle, kes tookord Hirvepargis tõde taga nõudsid ja sellega minulgi kasvada aitasid.