Koolirõõmu meile kõigile!

Luulereadki ütlevad, et kõik-kõik on uus septembrikuus. Nii see tõesti ongi, mis sest, et käsil võib-olla juba õige mitmes kooliaasta kas õppuri või tema vanemana.

See uus on millegi uue alguseks nii kooliminejatele kui ka nende vanematele, midagi uudset peitub seal ka kogenud õppuritele, puudutamata ei jäta 1. september aga neidki, kel kooliskäimisega enam otsest seost ei ole. Me kõik teame, et esimesed koolipäevad on paljudele meist muudest päevadest mingil määral erinevad: seda nii oma igapäevase elurütmi muudatuste osas kui ka lisanduvate muredega kooliteel esimese samme astuvate laste pärast.

Kutsun siinkohal kõiki koos politseiga meelde tuletama esmapilgul teada-tuntud tõsiasju, mis aga mitte alati otsekohe meelde ei tule.

• Lapsevanematel soovitame algaja koolijütsiga koos koolitee korduvalt läbi käia ja juhtida lapse tähelepanu võimalikele ohtudele ning sellele, kus jälgida foorituld, kus kasutada „sõber sebra” abi, millises teeservas liikuda.

• Tänaval liikudes peaks iga täiskasvanud inimene jälgima ka oma käitumist, sest lapse jaoks on täiskasvanu autoriteet, keda ta jäljendada püüab.

• Lapsele koolivarustust ostes tasub juba praegu mõelda ka helkuri soetamisele: kaugel ei ole aeg, kui kooli minnes on alles pime ja koduteele asudes juba hämardub.

• Helkuri kinnitamisel lapse riiete või koolikoti külge peaks kaasnema ka selgitus, kuidas ja kuhu helkur kinnitatud peab olema. Pimedal ajal on õige näidata ka isiklikku eeskuju ja kanda samuti odavaimat elukindlustust – helkurit.

• Kui laps hakkab koolis käima jalgrattaga, on vaja seista hea ka selle eest, et noor jalgrattur oleks piisavalt nähtav ning kasutaks vajalikku varustust, alla 14-aastasel peab jalg-rattaga liiklemisel olema ka vastav juhiluba.

• Lapsele tuleb abiks olla ja koos üle vaadata, kus ja kuidas jalgratast hoida, et see ei osutuks kurikaeltele kergeks saagiks, ning rattale tuleks muretseda turvaline lukk.

• Motorolleriomanikust last kooliteele saates palume seista hea selle eest, et tal oleks vajalik turvavarustus, ning kas ta ikka on sellises eas ja sellises küpsuses oma teadmistelt ja kogemustelt, et võib sellise sõiduvahendiga liikluskeerisesse sukelduda.

• Olles autoomanik ja vähendades lapse jalavaeva, soovitame samuti eelkõige kontrollida enese liikluskultuuri ja jälgida, et laps kasutaks turvavarustust nõuetekohaselt.

• Nendel, keda kooliaasta algus isiklikult ei puuduta, soovitame olla heatahtlik kaasliikleja. Olles autoroolis, tuleks koolile lähenedes vähendada kiirust ja märgates teepervel teeületamise võimalust ootavat inimest, peatuda ja lasta ta üle tee. Täiskasvanud jalakäijatel palume vajadusel abistada ka väikest inimest sõidutee ületamisel.

Väikeste koolijütsidega peaks koolipäevast kõnelema iga päev. Vestluse käigus tuleks uurida lapse enda hinnangut möödunud päevale. Kas ta oli oma käitumisega kellelegi eeskujuks? Need võivad olla lihtsad igapäevased asjad, näiteks õiges kohas üle tee minemine, vanemale inimesele istet pakkumine jne. Anname lapsele võimaluse enda üle uhkust tunda ning tunnustame teda nende väikeste vägitegude eest, sest selliselt kinnistub kultuurne käitumine ning märkamatult kujunevadki õiged väärtushinnangud.

Eeltoodu kutsub mõtlema paljukõneldud ja -kirutud liikluskultuurile. Kooliaasta künnisel pean vajalikuks nii iseenda kui ka kolleegide nimel meelde tuletada ka seda, et mälu ja tähelepanu vajab värskendamist muuski osas. Kui suvepäevad olid pikad ja öödki suhteliselt valged ning tihtipeale jäid noored hilistel öötundidel omapäi uitama või sõprade juurde, siis kooliaasta algul tasuks üheskoos üle vaadata seda puudutavad õigusaktid ja meelde tuletada, et öösel täiskasvanuta avalikus kohas viibimine ei ole lubatud.

Ma ei mõista paljude täiskasvanute liigagi sallivat suhtumist alaealiste alkoholitarvitamisse ja suitsetamisse. Raske on mõista neid, kes vaatavad ükskõikselt pealt, kui alaealised alkohoolseid jooke pruugivad ja suitsetavad, või mis veel hullem, kes lastele kas ostavad või müüvad keelatud kraami. Kas on inimene, kes kirub “hukka läinud noori” ise nendega alati õigesti käitunud?

Kas on olnud vääritikäitumist märgates julgust sekkuda või sellest politseile teatada? Ilmselt mitte alati, sest tihtipeale kaasneb mõte, et mind isiklikult see ju ei puuduta. Selline hoiak on selgelt vale, sest ei või ette teada, millal näiliselt võõrast murest võib saada vägagi isiklik asi. Võib ka juhtuda, et näiliselt ülevoolavalt rõõmsas tujus purjus noorukite seltskond võib mingi uitmõtte ajel tõsta käe kas teie endi või teie lähedaste vastu.

Meie, lapsevanemate kohus, on endile teadvustada, et oma laste eest vastutame eelkõige ise. Lühinägelik on süüdistada ühiskonda, halbu kaaslasi, kooli, politseid. Kui perre sünnib laps, siis toob ta lisaks rõõmudele kaasa ka hulgaliselt kohustusi ja vastutuse tema käekäigu pärast.

Kõigil täiskasvanutel peaks olema niipalju julgust, et ka võõrast last, kes viibib avalikus kohas ja eksib heade tavade ja kommete vastu, korrale kutsuda. Kui see noor inimene on aga teist kasvult suurem ja tundub ka tugevamana ning sekkumiseks napib julgust, palume kohatust käitumisest teada anda politseile.

Pöörakem korraks pilk enesesse ja olgem vajadusel valmis oma senist suhtumist korrigeerima ning ise end harima, et olla lastele eeskujuks. Olles ise korrektne ja tähelepanelik ümberringi toimuva suhtes ning suhtudes hoolivalt teistesse inimestesse, tunneme kõik end paremini, meie kõigi elu muutub turvalisemaks. Leidkem aega eeltoodu üle mõtisklemiseks ja sellest juhindumiseks ning teadke ja uskuge, et seejärel jagub koolirõõmu meile kõigile.