Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas vangla vormib kurjategijast ühiskonnakõlbuliku inimese? Seda küsivad paljud ja paljud ka vastavad, et ainult halvemaks vormib. Endine politseimees Koit Pikaro toonitab oma avalikes sõnavõttudes üsna tihti, et pätt jääb pätiks, ja tõepoolest, raske oleks talle vastu vaielda, kui reaalne elu ise räägib tema kasuks.
Eks elu näitab, öeldakse, ja elu ongi ju korduvalt näidanud, et kurjategijast saab vanglas retsidivist. Samuti tõestavad seda ka statistilised numbrid.
85–90 protsenti kurjategijaist jääb lõksu sellesse müsteeriumisse, mida nimetatakse surnud ringiks.
Ülejäänud 10–15 protsenti on enamjaolt need inimesed, kes on vanglasse sattunud mingi õnnetuse põhjustamise tagajärjel või siis kakelnud kuskil baaris, aga need inimesed ei ole tegelikult elukutselised kurjategijad. Sellele mõeldes oleks väga naiivne väita, et vangla teeb sinna sattunud inimesest parema inimese, kuid statistika on lihtsalt selle süsteemi peegeldus numbrites, mis varjab probleemi tuuma. Tegelikkuses on asjad palju keerulisemad, kui pelgalt numbrid.
Ring on surnud. Miks?
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja ühiskonna kaitsmine, kuid millegipärast see lause, millele on üles ehitatud kogu vangistusseadus, ei toimi tegelikkuses. Ah et õiguskuulekale käitumisele?
Olles ise üsna pikka aega kinnipeetav, võin ma julgelt väita, et süsteem töötab sellele eesmärgile risti vastu, sest süsteemi juhib julgeoleku osakond, mitte sotsiaalosakond, ja kõige vähem teeb seda vangla direktor. Viimane on lihtsalt maskott. Vanemad inimesed teavad kindlasti väga hästi, mil moel koheldi Nõukogude ajal julgeolekuorganite poolt inimesi, kes julgesid muutuda, olla nemad ise, astudes sellega välja selle aja ühiskonna standardraamidest.
Selliseid inimesi kiusati julgeoleku poolt taga, mõni pandi isegi vangi, mõni tunnistati riigivaenlaseks ja mõisteti surma, aga paljud astusid tagasi nõutud raamidesse, et vältida taolisi probleeme.
Inimene tahab ju kõigele vaatamata elada rahus. Täpselt sama moodi nagu julgeolekuorganid nõukaajal, töötab täna julgeolekuosakond vanglas. Kinnipeetav peab olema või vähemalt käituma nagu õige vang, kriminaal, retsidivist, kurjategija, mida iganes, sest see on selle süsteemi standard ja nii saab süsteem kinnipeetavaid üldise massina võtta. Selline lähenemine on ju palju lihtsam, kui tegeleda isiksustega individuaalselt. Muide, vangistusseadus küll nõuab individuaalset tegelemist, aga kuidas saab seadus, mis on vanglasüsteemi operatsioonisüsteem, töötada enda vastu?
Õige vang
Seega käitu nagu õige vang, söö nagu õige vang, räägi nagu õige vang, vihka mente ja avalda trotsi nagu õige vang, lühidalt, ela nagu õige vang, sest vastasel juhul saab so’st dissident, kes astub välja süsteemi standardraamidest. Kuna süsteemile see ei meeldi, võetakse kasutusele meetmed, mis sunnivad sind tagasi raamidesse astuma.
Sa oled kriminaal ja siinkohal jäta meelde, et süsteem ei eksi mitte kunagi.
Kõige selle juures on inimesel väga raske iseendaks jääda, kuigi ta peaks seda tegema, aga nii nagu nõukaajal, kui inimesed ellujäämise nimel püsisid vastu oma tahtmist võõrastes raamides ja näitlesid, et nad on kohusetruud kommunistid, näitlevad nüüd ka paljud kinnipeetavad, et nad on õiged vangid.
Kahjuks viib see inimese identiteedikriisini ja see ongi põhjus, miks see neetud ring on surnud. Aga mitte ainuke põhjus, neid on veel, kuid see on rohkem sotsioloogide rida.
Ühiskonna kaitsmine
Niisiis, teine eesmärk vangistuse täideviimisel on ühiskonna kaitsmine.
Kui keegi pannakse vangi, siis öeldakse tavaliselt, et nüüd on tänavatel üks kurjategija vähem ja natuke turvalisem, aga samal hetkel, mil üks pätt mõistetakse kohtus süüdi, vabaneb keegi vanglast.
Nokk kinni, saba lahti, nii see konveier töötab vahetpidamata, sest ring on surnud. Naljakas, et tuleb kaitsta kurjategijate eest seda ühiskonda, kes ise neid sünnitab. Kuritegevus meie ümber on ühiskonna nägu. Selle ühiskonna, mille me ise moodustame, seega meie kõigi nägu. Vaadake, see, mis ühiskonnas toimub, on meie endi kujundatud.
Ja siit jõuame taas küsimuseni. Kas vangla vormib kurjategijast ühiskonnakõlbuliku inimese? Ma ütlen, et ei. Ainult inimene ise saab end paremaks muuta, ja seda mitte ainult kurjategija, see kehtib meie kõigi kohta.