Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/08/13519691t1h59f5.jpg)
/nginx/o/2019/04/28/12000566t1h2996.jpg)
Täna esietendub Kuressaare Linnateatris Raivo Trassi lavastatud A. H. Tammsaare “Ma armastasin sakslast” dramatiseering.
“Me püüame esitada Tammsaaret ehedal kujul – mille pärast ta muretses, mille üle naeris, lausa irvitas ja mille pärast oli ta kurb,” sõnas Trass ja lisas, et Tammsaaret võib teha ja tehaksegi igat moodi. “Meie etendus on aga selline, kus me mingisuguseid vidinaid Tammsaarele juurde ei kleebi, ei lavastuslikke ega dramaturgilisi.” Samas tunnistas Trass, et ideaaliks oleks tuua lavale kogu romaani tekst, sarnaselt sellega, mida on tehtud Dostojevski teostega Venemaal.
Tammsaare on Trassi sõnul keeruline autor, kelle loomingut tasub igal juhul üle lugeda. “Me peame kaevuma selleks, et leida üles oluline, et kas ta mitte ei peida muret või naeru millegi taha,” selgitas Trass mõtet, et ühekordsest lugemisest ei aita, ja toonitas, et Tammsaare lugemine nõuab vähemalt gümnaasiumiharidust, et kirjaniku mõttelõngast täpselt aru saada. “Tammsaare tegelik olemus tuleb üles nuhkida, aga avastusrõõm on seda suurem.”
Romaan “Ma armastasin sakslast” keskendub oma-võõras temaatikale. Tegevus toimub 1920-ndate aastate lõpul. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar (Hannes Prikk), kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni (Evald Aavik) tütresse Erikasse (Maarja Jakobson).
Nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga – inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda... Midagi ei ole vaid must ja valge, ei ole ainult valge.
Romaan ilmus 1935. aastal, aga käsitletavad teemad on vägagi aktuaalsed.
Eriti temaatika, mis puudutab identiteedi ja oma juurte otsimist. “See materjal, Tammsaare “Ma armastasin sakslast”, on igale näitlejale – kõik näitlejad igatsevad ju head tööd hea materjaliga – üks hea materjal,” sõnas Erikat kehastav Maarja Jakobson ja lisas, et lavalugu ise on esitatud läbi huumoriprisma.
Saaremaalt pärit näitleja Evald Aavik on arvamusel, et kuna Tammsaare käsitleb teemasid, mis on sama vanad kui maailm, siis usutavasti on lavastusel ka tänapäeva publikule midagi öelda, ning ka parunil.
“Minu meelest on väga meeldiv, et mulle avanes võimalus kodusaarel mängida,” lausus Aavik ja avaldas muheledes lootust, et vahest on ta nüüd vähemalt likvideerinud oma võla Saaremaa ees. “Kõige tähtsam on ikka see, mis näitleja laval teeb. See, mis ta jutustab, ei maksa kolme kopikatki,” kutsus Evald Aavik näidendit vaatama ja mitte vaid näitlejate-lavastajatega juttu lugema.
Ragna Malmi usutlust ühe peaosatäitja Maarja Jakobsoniga võib lugeda homsest Oma Saarest.