Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12000569t1h4c07.jpg)
OÜ Vätta Puit algus ulatub aastasse 1965, kui loodi tollase Saare Kaluri paadiehitusosakond ja tehti aastas 56 lappajapaati. Kolhoosiaeg lõppes 1991. aastaga, õnneks mitte töö.
“Siis töötas mu isa siin ja sai ise ka väikese poisina ringi joostud,” meenutab praegune firma juht ja omanik Indrek Aavik. 1992. aasta lõpus moodustati juba aktsiaselts. Algul oli suuromanikuks Saare Kalur, nüüdseks on selleks Indreku sõnul Aavik ja Co. Indrek, kes on lõpetanud Tallinna tehnikaülikoolis keskkonnatehnika eriala, asutas õpingute ajal pealinnas väikese ehitusfirma. 2006. aasta märtsis, mil Aavik ja Co enamiku aktsiaid ära ostis ja firma suurosanikuks sai, tuli isalt korraldus: “Nüüd tuled Tallinnast ära ja hakkad siin juhatajaks!” Indrek tuligi ja peljata polnud midagi, sest juhtimiskogemus oli olemas.
Amanda, Ivan-Villis ja tuhaurnid
Tegelikult algab meie jutuajamine hoopis ringkäiguga töökojas. Esmalt näitab Indrek 20 aastat tagasi siinsamas töökojas tehtud vana 8,5-m lappajat, mis sai jaanitulest ära päästetud ja millele vanu laudu mõlemale küljele alles jäänud vaid kaks... “Hing ei lubanud,” tõdeb Indrek ja tutvustab Kalev Rääpi, kes paadimeister olnud Vätta Puidu algusest saadik.
Seejärel viib Indrek mind Nasvalt toodud ja eelmise sajandi 30-ndatel aastatel ehitatud kiiljahi juurde, mis enam vee peal ei püsinud, sest kiil oli läbinisti mäda.
Veel seisab siin renoveeritav Rootsist toodud ja 1929. aastal vette lastud kiirkaater, mille praegune omanik pole alust vees näinudki. Nüüdseks on jõutud vahetada emapuud ja kaared, ehitada uus ahtripeegel ja ülemine laudis. Kevadel saab selle aluse vette lasta.
Paatide vahel on endale ruumi leidnud ka 1982. aasta Villis, mida Indrek naerdes oma kiiksuks nimetab. Vaid present ongi peale panna ja sõit võib alata!
Edasi läheme õue, kus esmalt hakkavad silma II maailmasõja aegne Ivan-Villis, mis vajab täielikku taastamist, ja tõstuk, mille saatus viinuks vanarauda, kuid sai siin uue elu ja töötab edasi.
Kuuri all seisab 11,5-meetrine Soome kaubaveopurjekas Storboat – ühemastiline, 3 tonni tina ballastiks põhjas. Kunagi veeti sellisega tõepoolest lambaid ja heina, nüüd on soomlasele kuuluv ja Vätta Puidus eelmisel aastal ehitatud alus siia talvituma toodud. Teel vanasse saekaatrisse paistab õuel veel üks lappaja, mis renoveerimist ootab. Endises saekaatris on teineteise peal 4,2-m Soome malli paat ja 5,4-m meie rannakalurite sõudepaat. Viimase järgi sai tehtud purjepaat ja ristitud Indreku tütre auks Amandaks.
Kas teete ka kirste? “Ei, üldiselt mitte, see siin on Tallinna krematooriumitalituse kirst, mis siia toodi ja mille järgi me uue tegime,” selgitab Indrek ja lisab, et küll teevad nad tuhaurne, mis ongi firma ainuke masstoodang. Aastas toimub ca 3000 kremeerimist ja 2800 tuhaurni tellitakse Vätta Puidust.
Selle katusealusega on edasine plaan selge – saeraamid välja, et laopinda juurde saaks, ning tulevikus võiks siia hoopis paadimuuseumi teha.
Uued ja vanad paadid
Nii aeru- ja lappajapaatide ehitamine kui ka vanade renoveerimine käib täpselt nii nagu tellimusi tuleb. Eelmisel aastal oli suur projekt jahi ehitus. Küsimusele, kas uusi paate võiks aastas paarkümmend tulla, saan Indrekult kiire vastuse – kindlasti mitte. Esmapõhjuseks on puudus paadiehitajatest, kuigi Kuressaare ametikoolist asjast huvitatud poisse tuleb. Meistritest on aga ikkagi puudus. Paate võiks rohkem ehitada, kuid ka ruumipuudus seab piirangud. “Meeste hulk nende ruumide kohta on päris suur ja kui tuleb toodangut, mida on vaja ladustada või koostada, siis selle jaoks ruumi ikkagi napib. Sama lugu on toormete säilitamise ja hoidmisega. Sest selleks, et teha head asja, peab olema väga suur kogus puitu, millest valida saab,” põhjendab Indrek.
Palgalehel on 20 inimest
Koos poetöötajatega saab firmast palka 20 inimest. Poeks on Kuressaares Lukusell, kus müüakse akna- ja uksetarvikuid. Kuna ollakse Viljandi Aken ja Uks firma esindajad Saaremaal, siis müüakse ka selle firma masstoodanguna tulevaid aknaid ja uksi.
Enamik töötajaid käib Vättale Kuressaarest, selleks on firmal väike 20-kohaline buss.
N-ö kohapealse tööjõu moodustab vaid 4–5 inimest. Samas pole inimeste veos midagi uut, sest ka kolhoosi ajal käis enamik rahvast Kuressaarest.
Indrek kiidab väga hästi renoveeritud sadamat Kärsal: “Suur aitäh Vetteli-rahvale, et nad lubavad meil seal paate sisse lasta.” Veel kiidab Indrek maalrit-viimistlejat Andrus Juursood, tänu kellele on Vätta Puidu uksed-aknad kõrge kvaliteediga. Töödejuhataja Rain Kose kohta ütleb Indrek, et selle mehe õlul kõik see asi toimibki.
Aastane käive ulatub 10 miljoni kroonini
Eelmisel aastal tõusis käive ligi 40%, põhjuseks peab Indrek üldist ehitusbuumi.
Kuidas palk ja kas see ka konkurentsi kannatab?
“No paadimeistrid on meil alati väga heas hinnas olnud. Ja puidumeeste hulgas on ka nii abimehi kui meistreid. Raske seda keskmist rehkendada,” arutleb Indrek.
Kas paadimeister Eesti keskmise palga saab? “Jah, kindlasti,” tuleb vastus sedakorda kiiresti.
Paadimeistrite puhul toonitab Indrek, et need mehed on eriti au sees: kõik, kes tulevad endale paati tellima, lähevad kõigepealt paadimeistrit kättpidi tervitama. “Seda ma räägin ka noortele poistele, et tasub ikkagi paadimeistriks õppida,” ütleb Indrek.
Erilist reklaami ei tee
Reklaami osas hoiab Vätta Puit madalat profiili: nii palju kui seda telefonikataloogides on, kodulehekülg muidugi ka. Vaatamata sellele on Soome tehtud 2–3 aasta jooksul kokku 11 suurt purjekat, rääkimata muudest alustest, mis, tõsi küll, läksid põhjanaabritele vaid keredena. “Ma arvan, et iga hea töö kiidab ennast ise,” ütleb Indrek ja lisab, et ega puupaat ole Soomeski enam igapäevane asi ja kui naabrile selline tekib, minnakse kohe küsima, kust saadud? Paate on läinud peale Soome ka Rootsi ja Norrasse.
Kõige suurema, 11,5-meetrise purjeka ehitamiseks kulus kiilu mahapanekust seilamise alustamiseni pool aastat.
Enamjagu paate, mida tellitakse, on aerupaadid, kuid tänu eurotoetustele, mida kalurid saavad, on tellitud ka 8-m lappajapaate ja 12-m kakuame. Lappajapaadi hinna saab kokku rehkendada selle järgi, et üks paadimeeter maksab 10 000–12 000 krooni. Hinnas mängib loomulikult rolli ka puit ja viimistlus.
Materjal tuleb Võrumaalt ja Tallinnast, ka kohalikelt palkmaju ehitavatelt firmadelt.
Peamised konkurendid on akna- ja ukseturul
80% Vätta Puidu toodangust moodustavad aknad ja uksed. Uksi ja aknaid on Vätta Puidus tehtud Saare Kaluri aegadest peale, siis tehti ka mööblit, mille osakaal on nüüdseks väikeseks jäänud.
Praegu tehakse veel laudu, kappe, treppe, lükanduksi, korteritele ja majadele välisuksi.
“Akna- ja ukseturul on kindlasti konkurente, paatide osas on konkurendiks Muhu Paadikoda. Kuid ma usun, et me oleme mõlemad nii väikesed tegijad, et teineteist ei sega. Seda, et me tellimuste pärast kaklema peaksime, küll ei ole,” on Indrek kindel ja nõustub minu öelduga, et konkurendid saavad omavahel hästi läbi.
Veski saab korda
Kontori laienemine pole eesmärk omaette, vaid sellega koos tahetakse korda teha ka veski. Pakun välja kohviku võimaluse ja Indrek vastab kavalalt: “Kõigele on mõeldud, kuid sellest on veel vara rääkida.” Ja tärminitki, millal veski renoveeritud võiks saada, pole paika pandud – tehakse nii, kuidas raha jõutakse teenida ja mingit laenu selleks Indreku sõnul võtma ei hakata. Veski kõige suurem häda ongi selles, et krohv on aegadega pealt maha tulnud ja vesi, imbudes müürikivide vahele, jäätub külmaga ja lõhub kivid. Sellepärast on ka esimesekes tööks just seinte renoveerimine, et lagunemisprotsess peatada.
Nõnda rahulikult ja planeeritult Vätta Puit edasi arenebki.