Mõtisklesin loetu üle

Kena lugu oli Oma Saares 25. juulil, “Kutsutud ja kutsumata külalised”. Hea lause oli seal – maal on suvel kiire. Millal küll lehes viimati kirjutati, et suvel on maal kiire. Kogu aeg kirjutatakse, et suvel puhatakse, ollakse päikese käes liiva peal.

Need neiukesed, kes ust värviva naisega jumalajuttu ajada tahtsid, ei olegi kusagilt lugenud, et just maal on suvel kiire. Kui nad linnas mõne kiriku juures aega veedavad, siis tahtsid nad ilmselt vaheldust ja tulid maale, et oma tarkust näidata ja maainimestele juutide ajalugu jutustada.



Oh meid väikesearvulisi rahvaid! Kord tuli suurem rahvas idast, kes tahtis meid õpetada lugema, nüüd suunab lääs kiriku kaudu tuhandete aastate ajalugu piibliuurijate kaudu meie peale. Uurijad on noored, sest neidudel pole linnas midagi teha. Poisid veedavad aega vähemalt autodega tegeledes.



Milleks on Eesti vabariik? Kuhu me jõuda tahame ja miks me ühest kohast teise sebime? Juba mõnisada aastat tagasi teati, et oli käsk: lapsed peavad lugema õppima. Mängisin ise 1946. aastal “Libahundis” väikest Marit, kes küsis: “Nänn, mis see viis peatükki on?” Ema vastas: “Viis peatükki peab selged olema, muidu ei saa leeri ja leerita ei saa mehele minna.”



Soovitaks piibliuurimise asemel midagi eestlaslikumat. Näiteks talutöö, toidab ära küll. Hõbedat, kulda pole meie maal, aga viljakandvat mulda on. Eestis olla olnud 6000 talu. Oli kindlasti ka rohkem. Enamasti on iga noore inimese esivanemail maa. Harige seda, noored, saate söönuks heast toidust ja lisaks töörõõmu! Vjatšeslav Leedo arvas ka Oma Saare loos, et ega kõik ikka linna ei mahu. Mida linnas toodetakse? Toodetakse selliseid inimsuhteid, et ehk saab kusagilt midagi müües raha. No kuulge, tüdrukud, iseenda müümine on eesti naisele nii alandav! Olla kas või popsisaunas perenaine oli ka varem rohkem au sees. Praegu veel osatakse maatööd teha, õppige vanematelt inimestelt! Ärge trampige ringi nagu siilid udus, tegutsege!

Tagasi üles