Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12001718t1h7082.jpg)
Jõuan Merinvesti omaniku Enn Meri kabinetis just diktofoni sisse lülitada, kui peremehele tuleb telefonikõne. Nii ilusat saksa keelt pole ma aastaid ühe eestlase suust kuulnud. Meri muheleb minu imestuse üle ja ütleb, et kuna Freudenberg, maailma üks suuremaid kummitootjaid, on Saksamaalt, siis ongi saksa keel töökeeleks kujunenud.
Merinvest OÜ asutati 1996. aastal. Firmast 80% kuulub Enn Merile, ülejäänud 20% Freudenberg Dichtungs- und Schwingungstechnik GmbH & Co. KG-le. Freudenbergis on üle maailma kokku 30 000 töötajat ja käive ulatub ca 6 miljardi euroni.
Eesti tekitas sakslastes huvi
Kuna Eesti tundus olevat huvitav maa, siis otsustasidki sakslased Baltimaades just siin kanda kinnitada.
Kuidas Enn Meri sellisesse tootmisse sattus?
“Freudenbergis töötas divisjoniülemana üks inimene, kes mind tundis. Ja kuna Tšehhis oli mõningaid probleeme, otsustatigi tootmine Eestisse üle tuua,” selgitab Meri, kes on hariduselt masinainsener ning lõpetanud ka Lundi ülikooli majandusteaduse alal.
Alustati Nasval 10 inimesega, kusjuures viilhalli renditi Saare Kalurilt kuni 2000. aastani. Mullutusse asuti 1999. aastal, kui Enn Meri ostis tootmise laiendamise eesmärgil esiti troostituna tundunud endised karusloomafarmi hooned.
Oma jõududega on tänaseni nii renoveerimistöid tehtud kui ka juurde ehitatud. “Ega me algul kummist eriti midagi teadnud, mõned mehed saadeti Berliini õppima. Paari kuu pärast tulid nad tagasi, panime pressid tööle ja nii tänaseni,” võtab Meri kokku.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Merinvesti toodang – kummist tihendid ja membraanid – läheb Euroopa autotööstustele, tellijateks Audi, Volkswagen, Mercedes-Benz, General Motors, Saab, Toyota, Peugeot ja mitmed teised.
Membraane kasutatakse autode hüdrolaadijates ja pidurisüsteemides ja neid on kolme tüüpi: n-ö mustad, silikoon- ja kuulmembraanid. O-rõngad on aga mõeldud kasutamiseks kütuse sissepritsimissüsteemides ja kliimaseadmetes. Kogu toodang läheb ekspordiks.
O-rõngaid tuleb aastas 300–400 miljonit
Nagu öeldud, kasutatakse O-rõngaid auto kliimaseadmetes, igas seadmes on neid keskeltläbi 40. Enn selgitab, et samu rõngaid tehakse ka mujal maailmas ja kuigi tegu pole kalli “vidinaga”, on see siiski väga tähtis. “Kui tihend ei ole tihend, hakkab konditsioneer lekkima. Konditsioneer asub autos kusagil jumala sügaval mootori all ja seda sealt välja kaevata ja vahetada – see läheb pagana kalliks!” põhjendab Enn, miks just kvaliteet on firma lööksõna.
Konkurente pole
Eestis on kolm kummitehast: peale kõige suurema ehk Merinvesti on veel Trelleborg, endine Martex, mis on samuti Enn Meri asutatud ja mille Enn eelmisel aastal Trelleborgile müüs, ning üks rootslasele kuuluv ettevõte Tallinnas.
Aastakäive 150 miljonit krooni
Eelmise aasta käive oli 137 miljonit krooni, tänavuse prognoosib Enn Meri 150 miljoni krooniseks.
Merinvest annab tööd kokku 230 töötajale, kelle keskmine vanus on 35–40 aastat ja kellest 2/3 on naised. Keskmine palk ulatub 10 000 – 14 000 kroonini. Enn möönab, et see on kõva töö, mis käib vahetustega, kuid Saaremaa mastaabis peaks töötasu üsnagi arvestatav olema. “Meil on hea kaader!” kiidab Enn ja lisab, et üle poole töötajaist on olnud siin 6–7 aastat.
Pool rahvast käib tööl Kuressaarest ja selleks on suisa bussiliin käima pandud. Osa töötajaid tuleb Astest, Kihelkonnalt, Mustjalast ja mujalt. Kes aga maalt oma autoga tuleb ja teisigi töötajaid Mullutusse toob, saab lisaks veel bensiinikompensatsiooni.
Just kvaliteedikontrolli osas on noortel naistel tähtis roll – nägemine peab olema terav, et valmistoodangu hulka praaki ei satuks. Tegu on ju üsnagi kapriisse tootmisega, sest kui plasttehnoloogia puhul midagi valesti läheb, saab praagi ära jahvatada ja uuesti tootmisse suunata. Kuid vulkaniseeritud kummi struktuur muutub ja seda n-ö tagasi pöörata pole võimalik.
Enn tõdeb, et kuna selline tootmine on Eestis ainulaadne, pole spetsialiste ka kusagilt võtta – need tuleb ise koolitada.
Materjali saabumisest valmistoodanguni
Toormaterjal tuuakse kõik Saksamaalt. Kohapeal toormaterjal segatakse ja tehakse vastavad toorikud. Toorikud pressitakse ja tulevad membraanid, silikoon. Detailid pressitud, kontrollitakse need üle ja avastatakse küllaltki palju selliseid vigu, millest tavainimene arugi ei saa. Vahel on viga ka materjalis, mis pole täpselt sellise keemilise koostisega nagu vaja.
Õues viitab Enn angaaridele ja ütleb, et pealtnäha pole need ehk nii ägedad, aga sees on päris ägedad masinad.
Esmalt viib Enn mu angaari, kuhu materjal tuleb. See on küll eelnevalt testitud, kuid testitakse ka kohapeal, et n-ö halbu üllatusi vältida. Ka arvutisüsteem on nõnda seatud, et kui materjal testitud pole, siis seda välja võtta ei saa.
Edasi tehakse toorikud: materjal lastakse valtside vahelt läbi, segatakse vajalike kemikaalidega ja saadakse justkui suured sigarid. Materjal, mis kuumutatakse, jookseb läbi düüsi välja nöörina, see keritakse rullile, lõigatakse ja pressitakse pärast kokku.
Jõuame materjalide kontrolliruumi. Siin kontrollitakse seadmega, mille nimi on rheomeeter ja mis on Eestis ainuke, kas kummil on õiged vulkaniseerimisomadused või mitte.
Üle õue minnes näitab Enn prügikastile kummijäänustega, millega Eestis pole paraku midagi peale hakata. Saksamaal segatakse need aga asfalti, mis teel sõitmise vaiksemaks pidi muutma.
Edasi suundume ruumi, kus asuvad vaakumkambripressid, mille hind on 25 000 eurot.
Kuulmembraanide kontrolliruumis on ka väike jääkdeformatsiooni kontrollimiseks mõeldud labor, kus testitakse toote tugevust, venivust, kõvadust ja tihedust. O-rõngaste tsehhis on töös toorikuautomaat, mis töötleb materjali, mille hind on kallis – 21 eurot kilo. Siin praaki lubada ei saa.
Oleme jõudnud ruumi, kus külmutustrumlis saavutatakse temperatuur miinus 89–90 kraadi. Plastgraanulid lastakse läbi rõngaste nii, et ääred murduvad, rõngas aga mitte.
Lõpetuseks
Kogu tootmistsükli peensustest pole võimalikki täpset ülevaadet anda ja ega kummitöötlemistehnoloogia spetsiifika tavainimesele ikka selgeks saa.
Merinvesti näol on aga tegu ettevõttega, mis aitab maailma aduda.