Maailma esimene väetis paadimeistrite maa kontekstis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lennart Meri olevat ütelnud, et “sitta viska sellele kapsale, mis kasvab”. Saarlaste jaoks on selleks kapsaks väikelaevaehitus.
Viimase nelja aastaga on Saaremaa laevaehitussektori käive kahekordistunud ja moodustab täna pea veerandi Saaremaa tööstuse kogukäibest. Võib vist järeldada küll, et see kapsas kasvab, ja päris kiiresti. Lennart Meri teise lausepoole osas on asjalood natuke segasemad: kas siis visata sitta või mitte, ja kui visata, siis kus kohta ja mis suunast seda tegema peaks? Vastu tuult ei maksa ju, teadagi, seda musta asja lennutada ning kuidas seda üldse teha, et kogu investeering tuulde ei lendaks?
Traditsiooniliselt tegeleb strateegiliste ja tulusate ärivaldkondade väetamisega riik. Väikelaevaehituse puhul kargab esimesena pähe kaks valdkonda, mis on siiani enam või vähem riigi monopol olnud: haridus ja infrastruktuur. Eesti üldlevinud oskustööjõu ja insenertehniliste töötajate defitsiidi tingimustes tundub esimene pakilisem olevat: kui pole neid, kes paate ehitaks, siis on üsna ükstapuha, kas nad ei ehita neid sadamas või nad ei ehita neid kuival maal katuse all.
TTÜ Kuressaare kolledži poolt tehtud väikelaevaehituse inseneri õppekava alusuuringu põhjal on tänaseks selgunud, et kohalikud paadimeistrid prognoosivad valdkonna jätkuvat kasvu: kui täna on väikelaevade tootmistegevuses otseselt hõivatud umbes 250 saarlast, siis 5–10 aasta pärast näevad laevatootjad hõive kahekordistumist (vt joonist).
Kas sellest prognoosist piisab, et põhjendada väikelaevaehituse õppekava avamist kohalikus TTÜ kolledžis? Võib-olla mitte, sest uuringu andmetel on sellest 500-st tulevikus hõivatud tootmistöötajast vaid paarkümmend väikelaevaehituse insenerid. Ühest-kahest kolledžilennust piisaks, et rahuldada kogu Paadimeistrite Maa vajadused.
Aga – lisaks väikelaevaehituse inseneridele on teemakohane kõrgharidus ilmselt väga vajalik ka tootmisjuhtidele, ja neid vajavad kohalikud paadimeistrid tulevikus teist samapalju kui insenere. Ja kui see õppekava kord juba avada, siis oleks taibukas arvestada kogu Eesti vajadusega, mitte ainult kohalikuga, sest väikelaevaehituse insenere täna Eestis ei koolitata. Seega, kui väikelaevaehituse inseneri õppekava kusagil avada, olgu siis Narvas, Pärnus, Saaremaal või Tallinnas, koondub sinna tõenäoliselt huvilisi kogu Eestist.
Kui suur kogu Eesti väikelaevaehituse insenertehnilise tööjõu vajadus tulevikule mõteldes on, selgub siis, kui uuring on läbi viidud ka Mandri-Eesti regioonides. Fakt on aga, et Saaremaal asub umbes veerand Eesti väikelaevaehitusettevõtetest. Seega eeldades, et mandri paadimeistrite vajadused ja tootmismahud on umbes samas proportsioonis, mis Saaremaa omadel, võiks Eesti vajaduse hindamiseks Saaremaa paadimeistrite hinnangud neljaga korrutada.
Nüüd tagasi “maailma esimese väetise” juurde.
Hariduspõldude väetamisel tuleks arvestada, et muist läheb aiataha ja muist läheb aia taha:
1. Kõik eriala lõpetanud ei jää erialale tööle (muuhulgas võib mõnest inseneriharidusega inimesest saada ka oskustööline, meister või väikelaeva disainer).
2. Kõik eriala lõpetanud ei jää tööle kodumaale (muuhulgas võib mõni minna Soome laevadisaini õppima, töötada 5 aastat Ameerikas ja siis tulla Paadimeistrite Maale lapsi kasvatama ja paate ehitama).
Lisaks on mõistlik arvesse võtta, et teadmiste omandamine võtab aega mitmeid aastaid ning samal ajal on taustsüsteem pidevas muutumises. Seejuures saame me keskkonda ise mõjutada, kas või sellesama kõne all oleva hariduse pakkumise kaudu:
1. Tootmisprotsessid muutuvad ajas järjest keerulisemaks, sest seonduvad valdkonnad arenevad (muuhulgas võib oskustöölise amet nõuda 5–10 aasta pärast insenertehnilisi oskusi).
2. Teadmised soodustavad teadmiste tekkimist. Need, kes täna sooviksid väikelaevaehituse inseneri haridust omandada, on potentsiaalsed tulevased tööandjad ja õppejõud.
3. Teadmiste konsentratsioon mingis piirkonnas meelitab sellesse piirkonda uusi ettevõtteid, mis omakorda tekitab suuremat vajadust teadmiste järele.
Tahan sellega ütelda, et olemasolev, hetkel eksisteerivate väikelaevaehitusettevõtete prognoositav tööjõuvajadus on vaid alus, baas edasiseks arenguks. See näitab, et noortel insenerihakatistel, kellel on vähegi oidu ja oskusi, on head võimalused saada töö- ja praktikakohad.
See on lihtsalt stardipositsioon: kapsas, millel on piisavalt vett ja mis siiani kasvab ilma väetiseta. Minu arvamus: sitta kah!
Anni Hartikainen
TTÜ Kuressaare kolledži lektor