Eile oli maarahva kalendri järgi viimane rukkiemapäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane rukkiemapäev on rahvakalendris tuntud ka kui meelõikuspäev, pärtlipäev, pärtmisepäe, pärtespäiv, pärdläsepäe, pärdipääv, samuti rüä emapäe, rüätegemise emä ja rohupäev. Tegemist on viimase rukkikülvi tähtpäeva ja esimese sügispäevaga, mil põllutööd ei tehta ja pannakse tähele ilmamärke.
Sarnaselt eelmiste rukkiemapäevadega (10. august, 15. august) on nüüdki soovitatud külvata kolm päeva enne ja kolm päeva pärast püha. Nõnda moodustub seitsmepäevane külvinädal, mille keskele jääb emapäev, mil põllule ei minda. Emapäeval on põld püha. Muhus on otsesõnu keelatud siis isegi põllul kõndimine. Keelatud on ka mürinat tekitav rehepeks ja reheparte liigutamine.
Saaremaal on emapäeva paiku tehtud lehisi – lehtpuuvihtu. Saare-, vahtra-, kase- või muust lehtpuust vihad tehti suurtesse kubudesse nagu õled. Lehiseid tehti vanas kuus, et lambad neid paremini sööksid. Ühele lambale kulus talvega umbes 200 kubu.
Emapäeval niidetakse lambaid, sest siis saab pikema villa. Tapetakse oinaid ja sikkusid.
Kui vaadata ilmaendeid ja muid loona märke, mis viimase rukkiemapäevaga seotud, võiks seda tinglikult pidada saartel suve ja mujal sügise emapäevaks. Emmastes on seda otsesõnu nimetatud esimeseks sügispäevaks. Selle päeva ilm loob sügise ilma – hea loob hea ja halb halva.
Küpseks on saanud pähklid ja vohama hakkavad seened. Pääsukesed löövad parvedesse ja saabuda võivad esimesed hallad. Ussid ja karud jäävad uimaseks. Päeva ilm ennustab ette saabuvat sügist.
Lastele on kõneldud, et rukkiema viimase püha öösel ratsutab metsas kolmejalgsel hobusel hall vanamees ja külvab seeni ehk härjaliha. Paari päeva pärast tasuks siis korviga vaatama minna.
“Pärt annab viimase viha humalakäbale,” öeldakse Muhus. Pärast emapäeva käbad korjatakse, kuivatatakse ja hoitakse õlle tarvis.
Varasemal ajal, kui tarupuust lõigati mett vaid korra suvel, tehti seda sageli viimase rukkiemapäeva paiku. Sellest ka päeva üks nimetusi – meelõikuspäev. Siitpeale söövat mesilased rohkem mett ära, kui juurde toovad.
www.maavald.ee